Sissekanne vanast blogist: 7.10.07
1:55 AM Posted In Memories for Everyone 0 Comments »
Vihm
Terve päev on sadanud. Peksnud piiskasid vastu aknaplekke ja kuurikatuseid. Vihmas on midagi kurba, kuid samas ka midagi ilusat. Juba väikse tüdrukuna armastasin ma heli, mida piisad erinevate pindadega kokkupuutes tekitavad. Vihmal oli minu unistustes suur osatähtsus. Mu raamat pidi algama tiheda vihmasajuga... Mu üks romantilisemaid hetki pidi olema, kui ma leban laias voodis oma kallima kõrval ja me kuulame, kuidas katuseplekile langevad piisad meie armastuse taustaks romansse sabistavad. Raamatut mul veel pole, aga selle hetke ma sain. Olin sellest unistanud aastaid ja nüüd me olime seal – me mõlemad, keset mu unistust. Suures raudpeatsega voodis...mina ja tema ning vihmapiisad.Kuid nii nagu tuleb tuul ja puhub laiali pilved, muutuvad ka unistused reaalsuses. Päike küll paistab, aga sära ei ole. Pole seda sära, mis on unistuses, sest unistus on vaid minu oma, reaalsus aga meie kõigi. See unistus täitus, et ma suudaksin lahti lasta. Samuti täitus ka üks mu teine unistus, lihtsalt selleks, et suudaksin lahti lasta.Paljud mõtlevad, et pean küll väga õnnelik olema, et mu unistused sedasi tõeks saavad. Jah, ma olengi! Ma arvan end õnnesärgis sündinud olevat. Ma usun, et mulle on antud erakordne võime näha seda, mis leiab aset pärast suurt vihmasadu. Siis kui päike oma eredad kiired märgadele pindadele saadab ning kuidas kõik äkkitselt sädelema ja sätendama hakkab. Kuidas rentslites voolab vesi ja kuidas katuseäärtelt tilguvad viimased tilgad, kuidas puulehtedel sätendavav rohekalt helkivad piisad, kuidas väike tüdruk kummikutes poriloiku hüppab ja kuidas vihmamantlis ema teda manitseb. Ma olen mõistnud, et igal unistusel, mis on määratud täituma on minu jaoks varuks üks õppetund – varjatud külg. Veel arvan ma seda, et saan tõeliselt õnnelikuks alles siis, kui kõik mu lapsena unistatud unistused on realiseerunud ja mina omandanud oma elu keerulised tõed.Praeguseks ma tean oma hirme, tean oma soove ja tean seda, mida pean enda juures muutma.Aga inimene ei ole suuteline üksinda muutuma, me vajame selleks teisi. Minu elus on olnud väga palju inimesi, kes on mind muutnud...muutnud paremaks ning õpetanud mind ka teisi muutma. Oma lood pühendangi teile, kes te olete andnud rohkem kui ette suudade kujutada - armastan teid selle eest igavesti!
Terve päev on sadanud. Peksnud piiskasid vastu aknaplekke ja kuurikatuseid. Vihmas on midagi kurba, kuid samas ka midagi ilusat. Juba väikse tüdrukuna armastasin ma heli, mida piisad erinevate pindadega kokkupuutes tekitavad. Vihmal oli minu unistustes suur osatähtsus. Mu raamat pidi algama tiheda vihmasajuga... Mu üks romantilisemaid hetki pidi olema, kui ma leban laias voodis oma kallima kõrval ja me kuulame, kuidas katuseplekile langevad piisad meie armastuse taustaks romansse sabistavad. Raamatut mul veel pole, aga selle hetke ma sain. Olin sellest unistanud aastaid ja nüüd me olime seal – me mõlemad, keset mu unistust. Suures raudpeatsega voodis...mina ja tema ning vihmapiisad.Kuid nii nagu tuleb tuul ja puhub laiali pilved, muutuvad ka unistused reaalsuses. Päike küll paistab, aga sära ei ole. Pole seda sära, mis on unistuses, sest unistus on vaid minu oma, reaalsus aga meie kõigi. See unistus täitus, et ma suudaksin lahti lasta. Samuti täitus ka üks mu teine unistus, lihtsalt selleks, et suudaksin lahti lasta.Paljud mõtlevad, et pean küll väga õnnelik olema, et mu unistused sedasi tõeks saavad. Jah, ma olengi! Ma arvan end õnnesärgis sündinud olevat. Ma usun, et mulle on antud erakordne võime näha seda, mis leiab aset pärast suurt vihmasadu. Siis kui päike oma eredad kiired märgadele pindadele saadab ning kuidas kõik äkkitselt sädelema ja sätendama hakkab. Kuidas rentslites voolab vesi ja kuidas katuseäärtelt tilguvad viimased tilgad, kuidas puulehtedel sätendavav rohekalt helkivad piisad, kuidas väike tüdruk kummikutes poriloiku hüppab ja kuidas vihmamantlis ema teda manitseb. Ma olen mõistnud, et igal unistusel, mis on määratud täituma on minu jaoks varuks üks õppetund – varjatud külg. Veel arvan ma seda, et saan tõeliselt õnnelikuks alles siis, kui kõik mu lapsena unistatud unistused on realiseerunud ja mina omandanud oma elu keerulised tõed.Praeguseks ma tean oma hirme, tean oma soove ja tean seda, mida pean enda juures muutma.Aga inimene ei ole suuteline üksinda muutuma, me vajame selleks teisi. Minu elus on olnud väga palju inimesi, kes on mind muutnud...muutnud paremaks ning õpetanud mind ka teisi muutma. Oma lood pühendangi teile, kes te olete andnud rohkem kui ette suudade kujutada - armastan teid selle eest igavesti!
0 comments:
Post a Comment