My Strange World

Mis on eesti traditsiooniline magustoit? - See küsimus paneb kohe mõtlema.
Aga mis on Prantsusmaa traditsiooniline magustoit? - Sellele küsimusele vastamine võtab kohe tükimat aega, sest neid lihtsalt on nii palju. 
Et sellest kookide ja küpsetiste kuhjast läbi närida, tuleb kuskilt alustada. See ei ole nii lihtne, et muudkui aga lähed pâtisserie'sse ostad koogi ja sööd ära. Või õigemini just nii lihtne see ongi, kuid see pole minu stiil. Mulle meeldivad lood ja siin on igal koogil oma ajalugu, mis läheb kokku minu kuningliku meelega.

Lõpuks jõuangi oma jutuga küpsisteni. Makroonid kujutavad endast mandlijahust, suhkrust ja munavalgetest küpsetisi, mis on pealt krõbeda koorikuga ja seest mõnuselt pehmed. Praegu on võimalik neid osta kõikvõimalikes värvitoonides ja maitsetega. Kuid selleks, et makrooni looga alustada pean ma tagasi minema eelmise loo juurde - Ladurée kondiitriärisse.

On palju erinevaid versioone, kuidas makroonid Prantsusmaale jõudsid ja neist kõige ilusam räägib, et  Catherine de' Medici tuli 1533 aastal Prantsusmaale, et abielluda Henry II'ga. Ta võttis kaasa oma koka, kes küpsetas makroone ning nendest said pikaks ajaks õukonna lemmikmaiustused.
Retsept levis üle Prantsusmaa ja on natukene erinev igas piirkonnas, kui makroon nagu me seda tänapäeval teame sündis kui XX sajandi alguses tuli Louis Ernest Ladurée teise sugulusastme nõbu Pierre Desfontaines'le mõte võtta kaks makrooni ja need omavahel ganache'ga kokku panna. Nii sündis Ladurée müügihitt.
Praegu müüvad makroone paljud kondiirtipoed, nimekamad ja vähem nimekamad, kuid sellest juba ühes järgmistest lugudest.

On aasta 2012 - me käime kohvikutes, joome teed ja kohvi ning meile ei tule pähegi, et kunagi oli see luksus, mida vaid väga varakad endale lubada võisid. Rääkimata sellest, et naisi ilma saatjata kohvikutesse ei lubatudki.

Kõik sai alguse 1862 aastal kui Louis Ernest Ladurée avas pagaritöökoja Pariisis 16 rue Royal. Samal aastal pandi Garnier Opera nurgakivi ja Madeleine linnaosast arenes kiiresti Pariisi tähtsaim ja elegantsem piirkond.
1871 mil parun Haussmann oli Pariisile andmas "uut nägu" hävis pagaritöökoda põlengus ja asemele ehitati kondiitriäri. Jules Chéret mainekas postri- ja maalikunstnik teostas selle sisekujunduse. Andmaks aimu, mis mees ta oli, ütlen teile, et tema inspireeris Henri de Toulouse-Lautrec'i ja tegi postreid Eldorado, Olympia, Folies Bergères, Théâtre de l'Opéra, Alcazar d'Été ja Moulin Rouge'le. Ta oli ka teada tuntud naiste õiguste eest võitleja.
Naiste õiguste eest võitles ka Ernest Ladurée abikaasa Jeanne Souchard, kellel tekkis idee kokku panna kaks stiili: Pariisi kohvik ja kondiitriäri, luues sedasi täiesti uue koha, mida hakati  kutsuma teesalongiks . Üheks eeliseks "salon de thé's oli luba naistel vabalt koguneda. See oli uue ajastu algus.

Olles juba pea aasta Prantsusmaal elanud on mu meeltest hajunud see erutus, mis varem tuli igal korral, kui Prantsusmaa ja Pariisi peale mõtlesin. Minu jaoks oli Pariis püha koht - romantika, kunsti, kirjanduse ja kultuuri häll. Ma võitlesin visalt, kui keegi Pariisi kohta midagi halvasti ütles! :) Olin armunud!
Pärast esimsest Pariisi külastust olin aga pettunud. See ei olnud üldse selline nagu raamatutest olin lugenud ja filmidest näinud.Nüüd, kus ma olen reaalsusega leppinud tahan ma siiski Pariisile ja Prantsusmaale anda ühe uue võimaluse. Ma arvan, et see on tänapäevane kiire elu, mis on enda alla matnud kõik need romantilised lood.
Oma tänase looga ma tahan alustada ikka väga algusest. Ja see algus ulatub 1640datesse, mil reisijad ja kaupmehed kohvi Prantsusmaale tõid. Kohvi said endale küll lubada ülirikkad kodud, sest 1 nael kohviube maksis tol ajal 4000 dollarit ehk 10x rohkem kui kõige kallim šampus. Esimese kohvimaja avas armeenlane nimega Pascal. Tekkis teisigi, kuid need ei muutunud väga populaarseteks, kuna neid samastati Inglismaal avatud kohvimajadega, kus pakuti ka õlut ning mis olid räpased ja suitsust hallid. Esimese glamuurse kohvimaja avas 1684 aastal Pariisis sitsiillane Francesco Procopio dei Coltelli, kes oli eelnevalt 2 aastat töötanud ettekandjana Pascali kohvimajas ning oli mõistnud, et kohvi peaks koos käima luksuslikkusega. Ta ei lubanud oma kohvikus suitsetada ja õlut seal ei pakutud. Francesco Procopio dei Coltelli mõistis, et inimesed on nõus kallist hinda maksma mitte ainult kohvi eest, vaid ka elegantse ja kauni ümbruse ning viisaka teeninduse eest. Tema kohvikus kallati kohv õhkõrnadesse portselantassidesse hõbekannudest. Kelnerite kandsid eksootilisi maani armeenia rüüsid. Kohviku seinu aga kaunistasid Prantsusmaal valmistatud peeglid, milliseid kuskilt mujalt leida polnud võimalik.
 Ja mis seal salata - tal oli õigus. « Le Procope » muutus kiiresti kõrgklassi lemmikkohaks.
1686 aastal kolis kohvik tänavale, kus 3 aastat hiljem avas uksed Pariisi kuulsaim teater La Comédie-Française. Tänu sellele sai « Le Procope'st » näitlejate ja publiku ajaveetmiskoht. Tänaseks on « Le Procope » avatud olnud juba 326 aastat ning on seega maailma vanim kohvik.


http://www.procope.com/

Kes tunneb mind, teab, et mulle meeldib rääkida lugusid.
Igal inimesed on oma lood pajatada ja igal asjal on oma lugu. Need võivad olla suured ja tähtsad või väikesed, kuid ikkagi tähtsad.
Elades nüüd Prantsusmaal olen ümbritsetud uutest lugudest ja püüan neid siin edaspidi teile ka jutustama hakata.