My Strange World

* Ehkki silmade kohal kõrguvate kulmude ülesandeks on kindlasti ka silmade kaitsmine ülevalt sadava vihma eest, on nende märksa ilmsemaks funktsiooniks anda liigikaaslastele märku meie emotsionaalsest seisundist.
Kulmude leksikas eristatakse vähemalt seitset zesti, kuid nende tähenduste arv on märksa rikkalikum. Nii ahvidele kui inimestele on näiteks omased langetatud kulmudega raevukad rünnakud, kõhklev rünnak võetakse ette tõstetud kulmudega ning alistutakse taas kulmude langetamisega.

* Inimsilma läbimõõt on ligikaudu kolm sentimeetrit, kuid ta edestab oma keerukuselt siiamaani mis tahes kõrgtehnoloogilist optikaseadet. Silma sellise keerukuse tõttu ei ole imeks panna, et silm on elund, mis imikueast täiskasvanuks saamiseni kõige vähem kasvab.
Pupilli suurust reguleeritakse vastavalt valgusoludele, kuid erinevalt fotokaamerast sõltub silmaava suurus ka vaataja emotsionaalsest seisundist. On täheldatud, et eriti meeldiva vaatepildi korral pupill suureneb, vastumeelset olukorda või objekti silmitsedes tõmbub pupill kokku.
Vikerkesta kontraktsioonid ei allu tahtele ning seetõttu puudub meil võimalus pupillidega valetada.

* Psühholoogid on leidnud suhtleva inimese pilgu suuna ning ta seisundi vahel huvitavaid seoseid. Rusikareeglina võib öelda, et vasakule üles pööratud pilguga inimene otsib midagi mälust, paremale üles pöördunud pilk on tulevikus, haub mingit plaani või mõtleb valet välja. Otse ette või horisontaaltasandil liikuv pilk annab tunnistust sellest, et inimene kuulab, allapoole pöördunud pilk aga sellest, et inimene on emotsionaalsel tasandil.

Aatomiks (kreekakeelsest sõnast atomos 'jagamatu') nimetatakse väikseimat osakest, mis säilitab talle vastava keemilise elemendi keemilised omadused. Aatomid võivad aines esineda üksikuna või molekulideks liitununa.
Aatom koosneb positiivse elektrilaenguga aatomituumast, mida ümbritseb negatiivselt laetud elektronkate ehk elektronkest. Aatomituum koosneb lähestikku asetsevatest nukleonidest – positiivse elektrilaenguga prootonitest ja elektrilaenguta (neutraalsetest) neutronitest. Prootonite arv tuumas määrab ära, millise keemilise elemendiga on tegemist. Neutronite arv tuumas määrab ära, millise isotoobiga on tegemist.
Aatomi läbimõõdu suurusjärk on 10−10 m. Ühte sentimeetrisse mahuks ritta asetatuna umbes 100 miljonit aatomit. Kui kõik aatomi elektronid asuvad madalaimates (vähima energiaga) lubatud kvantolekutes, siis on aatom põhiolekus. Kui mõni elektron neelab footoni (saab endale footoni energia), siis tõuseb ta mõnele kõrgemale vabale energiatasemele ja aatom läheb ergastatud olekusse. Tagasi põhiolekusse minnes kiirgab aatom footoni; sellega naaseb elektron vähima võimaliku energiaga kvantolekusse. Sellisel moel kiiratud footon omab energiat, mis võrdub elektroni algse ja kiirgamisjärgse energeetilise taseme energia vahega. Et erinevates aatomites on erinevate kvantolekute energiatasemete vahed erinevad, siis iga aatom kiirgab ergastatud olekust põhiolekusse naastes erineva energiaga (st lainepikkusega) footoneid. Sellest tuleneb erinevate aatomite erinevspekter (kiirgusspekter)


Molekul on aine väikseim osake, milleks on vastavat ainet võimalik mehhaaniliselt jaotada, ja mis säilitab selle aine keemilised omadused. Molekul koosneb ühest või mitmest aatomist.
Keemiline aine on aine, mille molekulidel on ühesugune koostis ja struktuur.
Lihtaine koosneb ainult ühe keemilise elemendi aatomitest, näiteks hapnik (O2) ja raud (Fe). Liitaine koosneb mitme elemendi aatomitest, näiteks väävelhape (H2SO4) ja vesi (H2O).



Desoksüribonukleiinhape ehk DNA (inglise keeles deoxyribonucleic acid; varem kasutati ka lühendit DNH) on enamikus elusorganismides pärilikkuinformatsiooni säilitav aine, keemiliselt desoksüriboosist, lämmastikalustest ja fosforhappejääkidest koosnev polümeer. Puhas DNA on happeline,toatemperatuuril tahke, suhteliselt pehme, värvitu või õrnalt violetja varjundiga, vees hästi lahustuv aine.

Inimese somaatiliste rakkude (keharakkude) tuumades on tavaliselt 46 kromosoomi — 44 paarilist kromosoomi (autosoomi) ning kaks sugukromosoomi (gonosoomi). Inimese genoomis sisaldub umbes 23000 geeni, mis kodeerivad valke. Need moodustavad kokku umbes 1,5% genoomi kogupikkusest. Ülejäänud osas leidub regulatoorseid piirkondi, valdav osa genoomist koosneb aga mittekodeerivatest järjestustest.

10 000 seni uuritud liigi genoomide varieeruvus on tohutu: inimese genoomis on 3 miljardit nukleotiidipaari, sibula omas 17 miljardit nukleotiidipaari. Selgroogsetest on kõige väiksem genoom kerakalal, kel on vaid 350 miljonit nukleotiidipaari, samas on aafrika kopskala (Protopterus aethiopicus) rekordiomanik - tema DNA-järjestuses on 130 miljardit nukleotiidipaari ehk siis 400 korda rohkem kui kerakalal. Seetõttu kaldutakse arvama, et genoomi suurus ei näita mitte organismi komplekssust, vaid pigem sinna sattunud parasiitsete DNA-transposoonide hulka. Üllatavalt ei ole suure hulga DNA biosüntees eriti energiakulukas, küll aga tähendab suurem DNA hulk suuremaid rakke ja seetõttu aeglasemat metabolismi. See võib seletada, miks on lendavatel organismidel väiksemad genoomid.
Ehkki inimese ja kerakala (perekond Tetraodontidae) eellased lahknesid 450 miljonit aastat tagasi, jagame me siiski paljusid geene. Suur osa valke kodeerivast DNA-st on selgroogsetel väga sarnane ehk siis konserveerunud. Üllatusena on aga veel enamgi konserveerunud mittekodeeriv DNA. Et DNA muutub pidevalt kopeerimisvigade ning kemikaalide ja radiatsiooni toimel, saab teatud järjestus konserveeruda üksnes juhul, kui järglane, kel vastavas järjestuses on midagi teisiti, hukkub. Nii juhtub, kui muutus on kahjulik. Järelikult peaks konserveerunud mittekodeeriv DNA olema millekski kasulik.

Rakutuum on eukarüootse raku tsütoplasmas asuv organell. Selle ülesanneteks on juhtida raku elutegevust ja kanda edasi pärilikku infotkromosoomides asuva DNA abil.


Rakk (cellula) on elusorganismide väikseim ehituslik ja talituslik osa, mis on võimeline iseseisvalt kasvama ja paljunema. Rakk on alati ümbritsetudlipoproteiidse membraaniga. Organism võib koosneda ühest rakust (ainurakne organism) või mitmest rakust (hulkrakne organism). Samuti võib ühes rakus sisalduda teine rakk (mida nimetatakse siis tavaliselt organelliks).
Raku ehitus: Tuumake, Tuum, Ribosoom, Põieke, Karedapinnaline tsütoplasmavõrgustik, Golgi kompleks, Tsütoskelett, Siledapinnaline tsütoplasmavõrgustik, Mitokonder, Vakuool, Tsütoplasma, Lüsosoom, Tsentriool

Kude on sama talitlusega ja struktuurilt sarnastest seotud rakkudest koosnev taime või looma organi osa.

Elund ehk organ (kreeka organon 'tööriist') on organismide kindlaid funktsioone täitev kudedest koosnev talitlusüksus


Üksikud elundid moodustavad omakorda funktsionaalseid elundkondi ehk organsüsteeme.
Inimese elundkonnad on: Katteelundkond, tugi- ja liikumiselundkond, veri ja vereringeelundkond, hingamiselundkond, seedeelundkond, erituselundkond, närvisüsteem ja meeleelundkond, endokriinsüsteem, immuunsuselundkond, suguelundkond

Inimese taksonoomia:
Riik: Loomad
Hõimkond: Keelikloomad
Klass: Imetajad
Selts: Esikloomalised
Sugukond: Inimlased
Perekond: Inimesed
Liik: Inimene

Loomad on päristuumsed, hulkraksed ning liikumisvõimelised organismid, kes on heterotroofse toitumisega.

Elusloodus ehk looduselustik on looduse elus osa. Eluslooduse moodustavad organismid ehk elusolendid


Loodus on kõik füüsilised objektid ning nende omadused ja nendevahelised suhted, mis ei ole inimese (või muude kehaliste mõistusega olendite) poolt teadlikult tehtud. Looduse hulka kuulub nii orgaaniline ehk elusloodus kui ka anorgaaniline ehk eluta loodus.


Ökosüsteem on isereguleeruv ja arenev tervik, mille moodustavad toitumissuhete kaudu üksteisega seotud organismid koos neid ümbritseva keskkonnaga

Biosfäär ehk elukond on Maad ümbritsev elusloodust sisaldav kiht. Biosfäär hõlmab litosfääri, pedosfääri, atmosfääri ja hüdrosfääri.


Maa on päikesesüsteemi kolmas planeet.
Maa pind on 71% ulatuses kaetud soolase vedela veega, mis moodustab maailmamere.
Maailmamere tasemest kõrgemal asuvaid alasid nimetatakse mandriteks ja saarteks. Maa on geoloogiliselt elav planeet, mille selgeks tõendiks on väga väike impaktstruktuuride arv võrreldes näiteks geoloogiliselt surnud Kuuga. Kuu on meteoriidikraatreid tihedalt täis, ehkki ta ei suuda väiksema massi tõttu tõmmata ligi nii palju taevakehi kui Maa. Maal olevad impaktstruktuurid onerosiooni poolt minema uhutud, mattunud setete alla või tektooniliste protsesside käigus hävinud.
Maa pealmine kiht ehk litosfäär on jagunenud paarikümneks üksteise suhtes liikuvaks plaadiks ehk laamaks. Maa on ainus teadaolevtaevakeha, kus esineb laamtektoonika. Maa tuum on metallilise koostisega. Tuuma siseosa on tahke, välisosa aga vedel. Vedela metallilise välistuuma ainese pööriseline liikumine on Maa tugeva magnetvälja olemasolu põhjustajaks.
Maa tiirleb ümber Päikese, kulutades ühe tiiru tegemiseks 365,26 päeva ehk ühe aasta. Maa ümber tiirleb üks looduslik taevakeha nimega Kuu. Lisaks sellele on inimesed alates 20. sajandi keskelt saatnud Maa orbiidile palju tehiskaaslasi.
Lisaks Päikese ümber tiirlemisele pöörleb Maa ka ümber oma telje, tehes ühe pöörde pisut enam kui 23 tunni ja 56 minutiga. Maa telg on orbiidi tasandi ehk ekliptika normaali suhtes kaldus 23,4° võrra. See nurk on aastaaegade põhjustajaks. Päikeselt ühe ööpäeva jooksul saadud energia on 1,49×1022 J. Geotermiline energia, mis jõuab ühe aasta jooksul Maa pinnale, on 1021 J.


Päikesesüsteemi põhikomponent on Päike, suhteliselt tavaline väikese massiga täht, mis siiski moodustab 99,86% Päikesesüsteemi massist ning ongravitatsiooniliselt domineeriv. Peale selle on Päikese sisemus Päikese suure massi tõttu jõudnud termotuumareaktsiooni jaoks vajaliku tiheduseni jatemperatuurini ning vabastab tohutul hulgal energiat, millest suurem osa kiirgub kosmosesse elektromagnetkiirguse kujul. Suurem osa sellest kiirgusest on nähtav valgusena. Päike kiirgab ka laetud osakesi, mille voogu nimetatakse päikesetuuleks. Päikesetuul avaldab tugevat mõju planeetidele, millel on magnetosfäär, ning lükkab tolmu ja gaasi Päikesesüsteemist välja.
Ülejäänud väike osa väljaspool Päikest asuvast massist hõlmab kaheksa planeeti (Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun) ning nende kaaslastest ja rõngastest. Peale selle on Päikesesüsteemis veel kääbusplaneedid (näiteks veel hiljuti planeediks peetud Pluuto), asteroidid, komeedid, Neptuuni-tagused objektid ja Kuiperi vöö objektid, teoreetilineÖpiku-Oorti komeedipilv ning planeetidevaheline tolm ja gaas. Tahkete kehade kogupindala Päikesesüsteemis on 1 700 000 000 km2.
Päikesesüsteem on osa Linnutee galaktikast, umbes 100 000 valgusaastase läbimõõduga spiraalgalaktikast, ning mis sisaldab ligikaudu 200 miljardit tähte, mille hulgas meie Päike on üsna tüüpiline. Siiski, Päike on massiivsem umbes 85% kõigist Galaktika tähtedest.
Päikesesüsteemi kauguseks Galaktika keskmest hinnatakse 25 000 kuni 28 000 valgusaastat. Ta tiirleb ümber galaktika keskme kiirusega umbes 220 kilomeetrit sekundis ning teeb ühe täistiiru 226 miljoni aastaga.
Päikesesüsteemi orbiit paistab olevat väga ebaharilik. Ta on esiteks väga lähedane ringjoonele ja teiseks on ta peaaegu täpselt sellel kaugusel, kus orbitaalkiirus vastab spiraalharusid kujundavate kompressioonilainete kiirusele. Nähtavasti on Päikesesüsteem jäänud spiraalharude vahelisse piirkonda suurema osa aja jooksul, mis elu Maal on eksisteerinud. Spiraalharudes plahvatavate supernoovade kiirgus võib teoreetiliselt planeetide pinnad steriliseerida, hoides ära suurte loomade tekke maismaal. Et Päikesesüsteem (ja planeet Maa) on jäänud spiraalharudest väljapoole, võib olla tegemist ainulaadse planeediga, mille pinnal on saanud tekkida suured loomad.



Linnutee ehk Galaktika on miljardite kaugete tähtede ühtesulav valgus, st Linnutee on tähesüsteem. Linnutee on meie galaktika, suuruselt teine galaktika Kohalikus Galaktikarühmas. Linnutee läbimõõt on 100 000 valgusaastat ja ta koosneb 200–400 miljardist tähest. Linnutee galaktika tuum on must auk. Linnutee galaktika on spiraalne hiidgalaktika. Meie Linnutee galaktikal on 2 kaaslast – Suur Magalhãesi Pilv ja Väike Magalhãesi Pilv, mis asuvad meist 200 000 valgusaasta kaugusel. Mõlemad on korrapäratud galaktikad, mida on võimalik vaadelda Maa lõunapoolkeralt.
Lähim spiraalne galaktika, Andromeeda udukogu, asub meist 2 miljoni valgusaasta kaugusel.

Kohalik Galaktikarühm ehk Kohalik Rühm on üle 30 lähestikusest galaktikast koosnev moodustis, millesse kuulub ka meie Linnutee.



Universum on maailmakõiksus, kõikide asjade kogusus. Teaduses mõeldakse selle all kosmost ehk maailmaruumi, mis sisaldab kogu ainet ja energiat.
21. sajandi alguses valitseb seisukoht, et Universum tekkis Suure Pauguga ning sestsaadik jätkab laienemist. Kindlat dateeringut Suurel Paugul ei ole. Nimetatakse daatumeid 13,7 miljardit aastat tagasi, 15 miljardit aastat tagasi ja 17,1 miljardit aastat tagasi ning käesoleval ajal peetakse neist õigeks esimest.
Kosmoloogia tegeleb universumi arenguga aegade algusest kuni tänapäevani ning püüab ennustada Universumi tulevikku. Enamik uuemaid mudeleid ennustab üha jätkuvat paisumist. Ent on ka seisukoht, mille kohaselt Universum lõpuks kollapseerub (Suur Kollaps). Tõenäoliselt saadakse universumist täielikumalt aru alles siis, kui füüsikas luuakse teooria, mis ühendab üldrelatiivsusteooria kvantteooriaga. Nii tuleb paljusid seni saadud tulemusi pidada esialgseteks.

(kasutatud kirjandus: Vikipeedia ja ajakiri Horisont)

Aju on imeline asi. Seda tuleb osata vaid õigesti kasutada!

"Kognitiivne teadus ütleb meile, et me teame rohkem kui suudame välja öelda. Teisisõnu, madalama tee töö läheb paremini, kui kõrgem tee lihtsalt vait jääb."

Illusions are real:
Are the lines straight or wonky?








Read for more:
http://www.michaelbach.de/ot/

Välimuselt atraktiivne vastassugupoole esindaja on alateadlikult me aju poolt välja valitud kõige sobivam geenipakett! ! !
Romantikal ei ole asjaga mingit pistmist! ;)

Küsimusele, miks naised orgasme saavad, pole teadlased veel ühest vastust suutnud leida!

From the April 2009 Scientific American Mind

Learn to Think Better: Tips from
Daniel Tammet: I have always thought of abstract information—numbers, for example—in visual, dynamic form. Numbers assume complex, multidimensional shapes in my head that I manipulate to form the solution to sums or compare when determining whether they are prime or not.
For languages, I do something similar in terms of thinking of words as belonging to clusters of meaning so that each piece of vocabulary makes sense according to its place in my mental architecture for that language. In this way, I can easily discern relations between words, which helps me to remember them.

In my mind, numbers and words are far more than squiggles of ink on a page. They have form, color, texture, and so on. They come alive to me, which is why as a young child I thought of them as my “friends.” I think this is why my memory is very deep, because the information is not static. I say in my book that I do not crunch numbers (like a computer). Rather I dance with them.

None of this is particularly surprising for me. I have always thought in this way so it seems entirely natural. What I do find surprising is that other people do not think in the same way. I find it hard to imagine a world where numbers and words are not how I experience them!
Regardless of how exactly a person learns a second language, we do know for sure that it is very good for your brain. There is good evidence that language learning helps individuals to abstract information, focus attention, and may even help ward off age-related declines in mental performance.

Tammet: I am unusually creative—from visualizing numerical landscapes composed of random strings of digits to the invention of my own words and concepts in numerous languages. Where does this creativity come from?

My brain has developed a little differently from most other people’s. Aside from my high-functioning autism, I also suffered from epileptic seizures as a young child. In my book, I propose a link between my brain’s functioning and my creative abilities based on the property of hyperconnectivity.

In most people, the brain’s major functions are performed separately and not allowed to interfere with one another. Scientists have found that in some brain disorders, however, including autism and epilepsy, cross-communication can occur between normally distinct brain regions. My theory is that rare forms of creative imagination are the result of an extraordinary convergence of normally disconnected thoughts, memories, feelings and ideas. Indeed, such hyperconnectivity within the brain may well lie at the heart of all forms of exceptional creativity.

Tammet: As I have already mentioned, numbers to me have their own shapes, colors and textures. Various studies have long demonstrated that being able to visualize information makes it easier to remember. In addition, my number shapes are semantically meaningful, which is to say that I am able to visualize their relation to other numbers. A simple example would be the number 37, which is lumpy like oatmeal, and 111, which is similarly lumpy but also round like the number three (being 37 × 3). Where you might see an endless string of random digits when looking at the decimals of pi, my mind is able to “chunk” groups of these numbers spontaneously into meaningful visual images that constitute their own hierarchy of associations.

Using your imagination is one very good way to improve your own memory. For example, actors who have to remember hundreds or even thousands of lines of a script do so by actively analyzing them and imagining the motivations and goals of their characters. Many also imagine having to explain the meaning of their lines to another person, which has been shown to significantly improve their subsequent recall.

Here is another tip from my book. Researchers have found that you are more likely to remember something if the place or situation in which you are trying to recall the information bears some resemblance—color or smell, for example—to where you originally learned it. A greater awareness therefore of the context in which we acquire a particular piece of information can help improve our ability to remember it later on.