My Strange World

Aatomiks (kreekakeelsest sõnast atomos 'jagamatu') nimetatakse väikseimat osakest, mis säilitab talle vastava keemilise elemendi keemilised omadused. Aatomid võivad aines esineda üksikuna või molekulideks liitununa.
Aatom koosneb positiivse elektrilaenguga aatomituumast, mida ümbritseb negatiivselt laetud elektronkate ehk elektronkest. Aatomituum koosneb lähestikku asetsevatest nukleonidest – positiivse elektrilaenguga prootonitest ja elektrilaenguta (neutraalsetest) neutronitest. Prootonite arv tuumas määrab ära, millise keemilise elemendiga on tegemist. Neutronite arv tuumas määrab ära, millise isotoobiga on tegemist.
Aatomi läbimõõdu suurusjärk on 10−10 m. Ühte sentimeetrisse mahuks ritta asetatuna umbes 100 miljonit aatomit. Kui kõik aatomi elektronid asuvad madalaimates (vähima energiaga) lubatud kvantolekutes, siis on aatom põhiolekus. Kui mõni elektron neelab footoni (saab endale footoni energia), siis tõuseb ta mõnele kõrgemale vabale energiatasemele ja aatom läheb ergastatud olekusse. Tagasi põhiolekusse minnes kiirgab aatom footoni; sellega naaseb elektron vähima võimaliku energiaga kvantolekusse. Sellisel moel kiiratud footon omab energiat, mis võrdub elektroni algse ja kiirgamisjärgse energeetilise taseme energia vahega. Et erinevates aatomites on erinevate kvantolekute energiatasemete vahed erinevad, siis iga aatom kiirgab ergastatud olekust põhiolekusse naastes erineva energiaga (st lainepikkusega) footoneid. Sellest tuleneb erinevate aatomite erinevspekter (kiirgusspekter)


Molekul on aine väikseim osake, milleks on vastavat ainet võimalik mehhaaniliselt jaotada, ja mis säilitab selle aine keemilised omadused. Molekul koosneb ühest või mitmest aatomist.
Keemiline aine on aine, mille molekulidel on ühesugune koostis ja struktuur.
Lihtaine koosneb ainult ühe keemilise elemendi aatomitest, näiteks hapnik (O2) ja raud (Fe). Liitaine koosneb mitme elemendi aatomitest, näiteks väävelhape (H2SO4) ja vesi (H2O).



Desoksüribonukleiinhape ehk DNA (inglise keeles deoxyribonucleic acid; varem kasutati ka lühendit DNH) on enamikus elusorganismides pärilikkuinformatsiooni säilitav aine, keemiliselt desoksüriboosist, lämmastikalustest ja fosforhappejääkidest koosnev polümeer. Puhas DNA on happeline,toatemperatuuril tahke, suhteliselt pehme, värvitu või õrnalt violetja varjundiga, vees hästi lahustuv aine.

Inimese somaatiliste rakkude (keharakkude) tuumades on tavaliselt 46 kromosoomi — 44 paarilist kromosoomi (autosoomi) ning kaks sugukromosoomi (gonosoomi). Inimese genoomis sisaldub umbes 23000 geeni, mis kodeerivad valke. Need moodustavad kokku umbes 1,5% genoomi kogupikkusest. Ülejäänud osas leidub regulatoorseid piirkondi, valdav osa genoomist koosneb aga mittekodeerivatest järjestustest.

10 000 seni uuritud liigi genoomide varieeruvus on tohutu: inimese genoomis on 3 miljardit nukleotiidipaari, sibula omas 17 miljardit nukleotiidipaari. Selgroogsetest on kõige väiksem genoom kerakalal, kel on vaid 350 miljonit nukleotiidipaari, samas on aafrika kopskala (Protopterus aethiopicus) rekordiomanik - tema DNA-järjestuses on 130 miljardit nukleotiidipaari ehk siis 400 korda rohkem kui kerakalal. Seetõttu kaldutakse arvama, et genoomi suurus ei näita mitte organismi komplekssust, vaid pigem sinna sattunud parasiitsete DNA-transposoonide hulka. Üllatavalt ei ole suure hulga DNA biosüntees eriti energiakulukas, küll aga tähendab suurem DNA hulk suuremaid rakke ja seetõttu aeglasemat metabolismi. See võib seletada, miks on lendavatel organismidel väiksemad genoomid.
Ehkki inimese ja kerakala (perekond Tetraodontidae) eellased lahknesid 450 miljonit aastat tagasi, jagame me siiski paljusid geene. Suur osa valke kodeerivast DNA-st on selgroogsetel väga sarnane ehk siis konserveerunud. Üllatusena on aga veel enamgi konserveerunud mittekodeeriv DNA. Et DNA muutub pidevalt kopeerimisvigade ning kemikaalide ja radiatsiooni toimel, saab teatud järjestus konserveeruda üksnes juhul, kui järglane, kel vastavas järjestuses on midagi teisiti, hukkub. Nii juhtub, kui muutus on kahjulik. Järelikult peaks konserveerunud mittekodeeriv DNA olema millekski kasulik.

Rakutuum on eukarüootse raku tsütoplasmas asuv organell. Selle ülesanneteks on juhtida raku elutegevust ja kanda edasi pärilikku infotkromosoomides asuva DNA abil.


Rakk (cellula) on elusorganismide väikseim ehituslik ja talituslik osa, mis on võimeline iseseisvalt kasvama ja paljunema. Rakk on alati ümbritsetudlipoproteiidse membraaniga. Organism võib koosneda ühest rakust (ainurakne organism) või mitmest rakust (hulkrakne organism). Samuti võib ühes rakus sisalduda teine rakk (mida nimetatakse siis tavaliselt organelliks).
Raku ehitus: Tuumake, Tuum, Ribosoom, Põieke, Karedapinnaline tsütoplasmavõrgustik, Golgi kompleks, Tsütoskelett, Siledapinnaline tsütoplasmavõrgustik, Mitokonder, Vakuool, Tsütoplasma, Lüsosoom, Tsentriool

Kude on sama talitlusega ja struktuurilt sarnastest seotud rakkudest koosnev taime või looma organi osa.

Elund ehk organ (kreeka organon 'tööriist') on organismide kindlaid funktsioone täitev kudedest koosnev talitlusüksus


Üksikud elundid moodustavad omakorda funktsionaalseid elundkondi ehk organsüsteeme.
Inimese elundkonnad on: Katteelundkond, tugi- ja liikumiselundkond, veri ja vereringeelundkond, hingamiselundkond, seedeelundkond, erituselundkond, närvisüsteem ja meeleelundkond, endokriinsüsteem, immuunsuselundkond, suguelundkond

Inimese taksonoomia:
Riik: Loomad
Hõimkond: Keelikloomad
Klass: Imetajad
Selts: Esikloomalised
Sugukond: Inimlased
Perekond: Inimesed
Liik: Inimene

Loomad on päristuumsed, hulkraksed ning liikumisvõimelised organismid, kes on heterotroofse toitumisega.

Elusloodus ehk looduselustik on looduse elus osa. Eluslooduse moodustavad organismid ehk elusolendid


Loodus on kõik füüsilised objektid ning nende omadused ja nendevahelised suhted, mis ei ole inimese (või muude kehaliste mõistusega olendite) poolt teadlikult tehtud. Looduse hulka kuulub nii orgaaniline ehk elusloodus kui ka anorgaaniline ehk eluta loodus.


Ökosüsteem on isereguleeruv ja arenev tervik, mille moodustavad toitumissuhete kaudu üksteisega seotud organismid koos neid ümbritseva keskkonnaga

Biosfäär ehk elukond on Maad ümbritsev elusloodust sisaldav kiht. Biosfäär hõlmab litosfääri, pedosfääri, atmosfääri ja hüdrosfääri.


Maa on päikesesüsteemi kolmas planeet.
Maa pind on 71% ulatuses kaetud soolase vedela veega, mis moodustab maailmamere.
Maailmamere tasemest kõrgemal asuvaid alasid nimetatakse mandriteks ja saarteks. Maa on geoloogiliselt elav planeet, mille selgeks tõendiks on väga väike impaktstruktuuride arv võrreldes näiteks geoloogiliselt surnud Kuuga. Kuu on meteoriidikraatreid tihedalt täis, ehkki ta ei suuda väiksema massi tõttu tõmmata ligi nii palju taevakehi kui Maa. Maal olevad impaktstruktuurid onerosiooni poolt minema uhutud, mattunud setete alla või tektooniliste protsesside käigus hävinud.
Maa pealmine kiht ehk litosfäär on jagunenud paarikümneks üksteise suhtes liikuvaks plaadiks ehk laamaks. Maa on ainus teadaolevtaevakeha, kus esineb laamtektoonika. Maa tuum on metallilise koostisega. Tuuma siseosa on tahke, välisosa aga vedel. Vedela metallilise välistuuma ainese pööriseline liikumine on Maa tugeva magnetvälja olemasolu põhjustajaks.
Maa tiirleb ümber Päikese, kulutades ühe tiiru tegemiseks 365,26 päeva ehk ühe aasta. Maa ümber tiirleb üks looduslik taevakeha nimega Kuu. Lisaks sellele on inimesed alates 20. sajandi keskelt saatnud Maa orbiidile palju tehiskaaslasi.
Lisaks Päikese ümber tiirlemisele pöörleb Maa ka ümber oma telje, tehes ühe pöörde pisut enam kui 23 tunni ja 56 minutiga. Maa telg on orbiidi tasandi ehk ekliptika normaali suhtes kaldus 23,4° võrra. See nurk on aastaaegade põhjustajaks. Päikeselt ühe ööpäeva jooksul saadud energia on 1,49×1022 J. Geotermiline energia, mis jõuab ühe aasta jooksul Maa pinnale, on 1021 J.


Päikesesüsteemi põhikomponent on Päike, suhteliselt tavaline väikese massiga täht, mis siiski moodustab 99,86% Päikesesüsteemi massist ning ongravitatsiooniliselt domineeriv. Peale selle on Päikese sisemus Päikese suure massi tõttu jõudnud termotuumareaktsiooni jaoks vajaliku tiheduseni jatemperatuurini ning vabastab tohutul hulgal energiat, millest suurem osa kiirgub kosmosesse elektromagnetkiirguse kujul. Suurem osa sellest kiirgusest on nähtav valgusena. Päike kiirgab ka laetud osakesi, mille voogu nimetatakse päikesetuuleks. Päikesetuul avaldab tugevat mõju planeetidele, millel on magnetosfäär, ning lükkab tolmu ja gaasi Päikesesüsteemist välja.
Ülejäänud väike osa väljaspool Päikest asuvast massist hõlmab kaheksa planeeti (Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun) ning nende kaaslastest ja rõngastest. Peale selle on Päikesesüsteemis veel kääbusplaneedid (näiteks veel hiljuti planeediks peetud Pluuto), asteroidid, komeedid, Neptuuni-tagused objektid ja Kuiperi vöö objektid, teoreetilineÖpiku-Oorti komeedipilv ning planeetidevaheline tolm ja gaas. Tahkete kehade kogupindala Päikesesüsteemis on 1 700 000 000 km2.
Päikesesüsteem on osa Linnutee galaktikast, umbes 100 000 valgusaastase läbimõõduga spiraalgalaktikast, ning mis sisaldab ligikaudu 200 miljardit tähte, mille hulgas meie Päike on üsna tüüpiline. Siiski, Päike on massiivsem umbes 85% kõigist Galaktika tähtedest.
Päikesesüsteemi kauguseks Galaktika keskmest hinnatakse 25 000 kuni 28 000 valgusaastat. Ta tiirleb ümber galaktika keskme kiirusega umbes 220 kilomeetrit sekundis ning teeb ühe täistiiru 226 miljoni aastaga.
Päikesesüsteemi orbiit paistab olevat väga ebaharilik. Ta on esiteks väga lähedane ringjoonele ja teiseks on ta peaaegu täpselt sellel kaugusel, kus orbitaalkiirus vastab spiraalharusid kujundavate kompressioonilainete kiirusele. Nähtavasti on Päikesesüsteem jäänud spiraalharude vahelisse piirkonda suurema osa aja jooksul, mis elu Maal on eksisteerinud. Spiraalharudes plahvatavate supernoovade kiirgus võib teoreetiliselt planeetide pinnad steriliseerida, hoides ära suurte loomade tekke maismaal. Et Päikesesüsteem (ja planeet Maa) on jäänud spiraalharudest väljapoole, võib olla tegemist ainulaadse planeediga, mille pinnal on saanud tekkida suured loomad.



Linnutee ehk Galaktika on miljardite kaugete tähtede ühtesulav valgus, st Linnutee on tähesüsteem. Linnutee on meie galaktika, suuruselt teine galaktika Kohalikus Galaktikarühmas. Linnutee läbimõõt on 100 000 valgusaastat ja ta koosneb 200–400 miljardist tähest. Linnutee galaktika tuum on must auk. Linnutee galaktika on spiraalne hiidgalaktika. Meie Linnutee galaktikal on 2 kaaslast – Suur Magalhãesi Pilv ja Väike Magalhãesi Pilv, mis asuvad meist 200 000 valgusaasta kaugusel. Mõlemad on korrapäratud galaktikad, mida on võimalik vaadelda Maa lõunapoolkeralt.
Lähim spiraalne galaktika, Andromeeda udukogu, asub meist 2 miljoni valgusaasta kaugusel.

Kohalik Galaktikarühm ehk Kohalik Rühm on üle 30 lähestikusest galaktikast koosnev moodustis, millesse kuulub ka meie Linnutee.



Universum on maailmakõiksus, kõikide asjade kogusus. Teaduses mõeldakse selle all kosmost ehk maailmaruumi, mis sisaldab kogu ainet ja energiat.
21. sajandi alguses valitseb seisukoht, et Universum tekkis Suure Pauguga ning sestsaadik jätkab laienemist. Kindlat dateeringut Suurel Paugul ei ole. Nimetatakse daatumeid 13,7 miljardit aastat tagasi, 15 miljardit aastat tagasi ja 17,1 miljardit aastat tagasi ning käesoleval ajal peetakse neist õigeks esimest.
Kosmoloogia tegeleb universumi arenguga aegade algusest kuni tänapäevani ning püüab ennustada Universumi tulevikku. Enamik uuemaid mudeleid ennustab üha jätkuvat paisumist. Ent on ka seisukoht, mille kohaselt Universum lõpuks kollapseerub (Suur Kollaps). Tõenäoliselt saadakse universumist täielikumalt aru alles siis, kui füüsikas luuakse teooria, mis ühendab üldrelatiivsusteooria kvantteooriaga. Nii tuleb paljusid seni saadud tulemusi pidada esialgseteks.

(kasutatud kirjandus: Vikipeedia ja ajakiri Horisont)