My Strange World

Kõik sai alguse sellest, et mul on sõbraks Tallink, kes mulle jõuludeks kruiisi piletid saatis ja mina kinkisin sõbrapäeva puhul 1/4 sellest Pichjenile, 2/4 Velvo Mõttus Lepale ja Triin Mõttusele ning killukese jätsin endalegi.
1. päev
Ärkasin üles kell 5:30 ning läksin tööle. 16:10 olin kodus, et Picheniga kõhud punni süüa ja siis jooksime sadamasse. Mina tarisin riidekotti ja Pichen söögikotti ning lõpuks kui me kajutisse saime oli hing paelaga kaelas. Õnneks toibusime kiiresti ja seadsime end mugavalt sisse.
Peale meie olid laevas veel Triinu vanemad, Kristjan, Ivika ja veel päris mitu inimest, keda ma nii hästi ei tundnud.
Pärast mõningast istumist läksime jalutama tutvumaks, mida see laev meile pakub.
Ei midagi erilist!
Eriliseks kiskus asi siis kui herr Kristjan meie boxi tuli ning oma laulukesi laulis ja kogu maailma oma teooriatega teistpidi keerlema pani. Naerutšakrad plahvatasid kõik lahti... Mina ja Triin pidime talle roosas ja mustas latekskostüümides showd tegema ja kontrabassimees pidi kontrabassi mängima ja oh issand, ma ei mäletagi mida kõike Kiku seal kokku seletas... :D
Aeg küpse, läksime karaokebaarist läbi ja istusime diskoteeki. Seal oli nii karvaseid kui ka sulelisi. Picheni kannatus katkes esimesena ja ta läks magama, mõne aja möödudes otsustasime samuti talitada.

2. päev
Emme ja issi ajasid meid 8 ajal üles, et saaksime tekile päiksetõusu nautima minna.
Seda me ka tulist kohvi juues tegime - nautisime romantilist päiksetõusu fantastilises ümbruskonnas. Mida veel ihaldada sõbrapäeva hommikul?
Laevast maha minnes suundusime bussile ning sõitsime kesklinna ning alustasime juba käidud rada mööda ehk mööda kaubatänavat kuningalossini. Sealt edasi aga suundusime kõrvalasuvasse kirikusse, mis oli päris kena ning enda üllatuseks nägin, et seal oli hästi palju kasutatud pea- ja sääreluudega motiive. Lootsime sellest kirikust leida oma rahvuslikku aaret, aga tulutult. Seal oli küll üks hästi suur küünlajalg altari ees, seda tahtsin küll kaasa võtta. :P
See kirik vaadatud suundusime teise, sellesse, millel on läbipaistev torn. Kahjuks oli too aga suletud ja me suundusime lossi juurde tagasi, kus parajasti toimus vahetuse vahetus nagu mina seda nimetasin. Rahvast oli nii palju uudistamas, et tuttidega poiste tutid vaid paistsid.
Vahepeal sõime pirrukat ja vahepeal käisime end poes soojendamas ja siis jalutasime jälle mööda linna ringi. Leidsime hästi laheda tunneli ja kui olime sellest läbi käinud, oli ka päike pilvede tagant paistma hakanud.
Nii tore-nii tore-nii tore!!!
Lõpuks olime sunnitud bussiga sadamasse sõitma ja laevale minema.
Mis ootab meid ees?
Saime sisenemisel väikse šokolaadi ja sõbraliku naratuse. Kajutisse jõudes tegelemise enesehügieeniga, einestasime ning lebotasime niisama. Vaatasime telekast mingit tõsieluseriaali, mille peale vaene Pichen endast välja läks. :D
Kui Kristjan jälle ähmasena meie kajutisse tuli siis jooksis Pichen uksest välja ning ma kartsin, et ta hüpitab end vette. Ta ei teadnud, et hullem alles ootab ees.
Pärast mõningast jauramist hakkas mul äkki pea valutama ja siis jooksis Triin peavalurohtu tooma (samuti nagu Kristiina kunagi jooksis abi kutsuma, kui ma ära minestasin). Poisid aga andsid mulle esmaabi. Tänu kiirele reageerimisele ja heale koostööle sai mu elu päästetud ning pärast mõnisgast kosumist hakkas mulle eluvaim uuesti sisse tulema. Kristjan ja Velvo läksid diskole ning mina ja Triin jäime Picheni und valvama. Noh, tegelikult püüdis Pichen magada, aga ei saanud, sest pärast seda kui lõppes Kristjani möla, algas minu oma. Kihistasime naerda nagu 13-aastased. Lõpuks aga ostastasime, et lähme ja vaatame, kas Velvo juba laulab karaooket või tantsib naistaga laval. Kuid tema jalutas meile vastu, et kajutist Fantat võtta. Jah, ei ole kerge see mehe elu, kui ei taha koguaeg viint visata!
Natuke pärast kella 2 käksime magama. Algas teine vahetus - Pichen läks peole.

3. päev
Ärkasime, käisime poes, pakkisime asjad ja lahkusime laevalt.
Läbi see saigi. Meie säästureis, kus ma kokku kulutasin täpselt 100 SEKi.

Pärastlõunal tuli Velvo välja ideega, et ta kingib meile sõbrapäevaks kontserdipiletid, kui meie oleme nõus temaga õhtul koos kontserdile minema.
Nii me läksimegi vanalinna jalutama ning pärast seda Triinu juurde teed jooma, et siis uuesti linna kontserti nautima minna.
Kontsert toimus Okupatsioonimuuseumis, esinejaks Indigolapsed ja kestis ühtekokku 3,5h. Kui keegi küsib: "Milline muusika on ilus?" Siis minupoolseks vastuseks saab kindlasti: "Indigolapsed". Mulle tuli kohe suvi ja Viru Folk meelde ja südame alt läks nii soojaks. Esiteks see muusika ning siis need sõnad, mis hinge poevad ja tagatipuks veel see koogi lõhn, mis seal ruumis oli. Ilus, lihtsalt ilus. Ilusa nädala ilus lõpp!
Aitähh, Velvo!

4. päev
Saatsin ära oma tuleteklaratsiooni ning enda suureks imestuseks saan päris ilusa numbri riigilt tagasi. Suure rõõmuga otsustasin, et teen sünnipäevaks siiski torti.
Päeva teise poole sisustasin Meriliga. Ta kutsus mu solaariumisse ja tegi ühe päevituse mulle välja. Seejärel suundusime ta vanemate juurde, kus veetsime ta perega ilusa õhtupooliku. Kuigi ma näen Merilit viimasel ajal nii harva, siis ma ikkagi armastan teda endiselt. She's my angel!