Ego tapab ilusad mälestused ehk "Naelad ja linnud"
1:53 PM Posted In Yoga for Dummies 1 Comment »
Meiega juhtub iga päev hulganisti imelisi asju, aga me kas ei pane neid üldse tähele või paremal juhul märkame-salvestame, kuid siis kustutame, et nn. vajalikku infot peale laadida. Osad on kavalad, nad jäädvustavad need fotodele, kuid unustavad välja printida ja pärast järgmist format C-d neid nagu poleks olnudki.
Selle asemel, et elu ilusaid hetki lihtsalt endast läbi lasta, oleks need vaja kuhugi kindlasse kohta koguda. Tegelikult oleks vahva hoopis pidada arvet nendest ilusatest asjadest...Minuga on hakanud juhtuma imelised asjad ja mõte, et minust võiks saada "Imede raamatupidaja" kõlab juba pelgalt mõttena päris hästi.
Ok, kuid nüüd selle minu loo juurde, millest ma lihtsalt üle ei saa. Ja pean selle kirja panema, sest ma kardan, et muidu unistan selle! Jah, ego kustutab me mälust ilusad mälestused, sest kui meil oleks kõik ilusad juhtumised meeles, siis võiksime ju arvama hakata, et olema õnnelikud ja vot see on asi, mida meie ego kohe kindlasti ei taha ! ! !
Mul on juba pikemat aega see mure, et tahaks endale kodulooma. Kõige rohekm ma sooviks endale armast kutsikat, aga mul pole võimalust temaga jalutamas käia koguaeg. Seega jääb väike armas kiisupoja, aga ma kardan, et ta läheks üksindusest lolliks, kui ma koolis ja tööl oleksin. Siis ma mõtlesin Merililt laenata väikset karvapalli, aga ma ei suuda vaadata loomi puuris ja kui ma nad nälja laseksin, oleksid kõik mu äsja remonditud nurgad ümaraks näritud. Nüüd jäid veel kalad, kilpkonn, iguaan ja damagotshi...aga nad maksavad raha ja mu finantsdirektor ütles, et meie eelarve ei võimalda hetkel nendesse investeerida! :(
Oma kurbi ja üksikuid mõtteid mõeldes vaatasin ma aknast välja, kus sadas lumelörtsi ja üha hallimad pilved katsid taevalaotust...kuid siis lendas mu aknaäärele tihane ja vaatas oma väiksete mustade täpisilmadega mulle tuppa ning just siis jõudis mulle kohale - nemad need ongi - minu uued koduloomad!
Alustuseks panin neile natukene saiapuru, seejärel läksin poodi ja ostsin pekipallid. Teel koju aga tekkis mul probleem, kuidas see pekipalli üles riputada? Mul ju nüüd remont valmis ja pole enam ühte ainumastki naela majas. Kui ma aga kodutrepile jõudsin olid trepi ja seina vahel mingid naela moodi asjad. Ja need olidki naelad, mis arvatavasti suvel ukse parandamise käigus maha jäänud. Seega, mul oli naelu vaja ja seal nad olidki...
Nüüd ripub mu pekipall akna taga (st. õues, mitte toas nagu Triin arvas ;)) ja ma olen õnnelik, sest mu juurde tulevad asjad, mida ma soovin...nii naelade kui ka varblaste, tihaste ja leevikeste näol ! ! !
Selle asemel, et elu ilusaid hetki lihtsalt endast läbi lasta, oleks need vaja kuhugi kindlasse kohta koguda. Tegelikult oleks vahva hoopis pidada arvet nendest ilusatest asjadest...Minuga on hakanud juhtuma imelised asjad ja mõte, et minust võiks saada "Imede raamatupidaja" kõlab juba pelgalt mõttena päris hästi.
Ok, kuid nüüd selle minu loo juurde, millest ma lihtsalt üle ei saa. Ja pean selle kirja panema, sest ma kardan, et muidu unistan selle! Jah, ego kustutab me mälust ilusad mälestused, sest kui meil oleks kõik ilusad juhtumised meeles, siis võiksime ju arvama hakata, et olema õnnelikud ja vot see on asi, mida meie ego kohe kindlasti ei taha ! ! !
Mul on juba pikemat aega see mure, et tahaks endale kodulooma. Kõige rohekm ma sooviks endale armast kutsikat, aga mul pole võimalust temaga jalutamas käia koguaeg. Seega jääb väike armas kiisupoja, aga ma kardan, et ta läheks üksindusest lolliks, kui ma koolis ja tööl oleksin. Siis ma mõtlesin Merililt laenata väikset karvapalli, aga ma ei suuda vaadata loomi puuris ja kui ma nad nälja laseksin, oleksid kõik mu äsja remonditud nurgad ümaraks näritud. Nüüd jäid veel kalad, kilpkonn, iguaan ja damagotshi...aga nad maksavad raha ja mu finantsdirektor ütles, et meie eelarve ei võimalda hetkel nendesse investeerida! :(
Oma kurbi ja üksikuid mõtteid mõeldes vaatasin ma aknast välja, kus sadas lumelörtsi ja üha hallimad pilved katsid taevalaotust...kuid siis lendas mu aknaäärele tihane ja vaatas oma väiksete mustade täpisilmadega mulle tuppa ning just siis jõudis mulle kohale - nemad need ongi - minu uued koduloomad!
Alustuseks panin neile natukene saiapuru, seejärel läksin poodi ja ostsin pekipallid. Teel koju aga tekkis mul probleem, kuidas see pekipalli üles riputada? Mul ju nüüd remont valmis ja pole enam ühte ainumastki naela majas. Kui ma aga kodutrepile jõudsin olid trepi ja seina vahel mingid naela moodi asjad. Ja need olidki naelad, mis arvatavasti suvel ukse parandamise käigus maha jäänud. Seega, mul oli naelu vaja ja seal nad olidki...
Nüüd ripub mu pekipall akna taga (st. õues, mitte toas nagu Triin arvas ;)) ja ma olen õnnelik, sest mu juurde tulevad asjad, mida ma soovin...nii naelade kui ka varblaste, tihaste ja leevikeste näol ! ! !
1 comments:
"Mitte seespool nagu Triin arvas"
Aga minu arvamuses ei ole midagi valesti, sest miks mitte ei võiks olla need pekipallid toas. Saaksid ise nokkida tee kõrvale ja vaadata kuidas linnud akna taga vesise suuga istuvad:)
Post a Comment