My Strange World

...ja siis imestatakse, et mul ei ole kunagi kodus igav. Aga kuidas saabki igav olla inimesel, kelle raamaturiiulis on u. 1300 raamatut?
Alles ükspäev alustasin Hemingway "Pidu sinus eneses" lugemist. Mäletan, et kooli ajal olin sellest vaimustuses. Kuid tore on lugeda seda täna, kus ma olen sama vana kui Hemingway selles raamatus ja ta kirjutab siiralt ja armsalt, et vaesus ja õnn saavad väga ilusti käsikäes käia. Kõige tipuks toimub ju selle raamatu tegevus Pariisis. Ma ei mäleta, miks ma sellest omalajal vaimustuses olin, kuid ma tean, miks see mind praegu vaid kiidusõnu ütlema paneb!
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Tahtsin rääkida hoopis teisest raamatust, mille eile õhtul riiulis olles (riiulis olema = minu ilmatuma suure raamaturiiuli ääres raamatuid sirvima) avastasin. Nagu ma varemgi olen rõhutanud, siis head raamatud otsivad ise su üles.
Seekord kohtusin raamatuga "Aheldatud kunst". Ma poleks sellesse pikemalt süvenenudki, kui poleks näinud selles S. Dali maaili reproduktsiooni "Püha Antoniuse kiusatus". Silmad lasid kiiresti sellest kohutava kvaliteediga must-valgest reprost üle ja jäid pidama alljärgneval lõigul:

"Täiesti mõttelage vaatepilt võiks olla ainult haiglase košmaari reprodutseerimiseks, hullumeelsete nägemuste kogumiks, kus normaalne inimtaju keeldub mõistmast ebausutavate sümbolite tähendust.
Teisel S. Dali absurdsel maaili "Laialivalguv aeg" on kujutatud mingisuguse mere asustamata rannik. Tundmatu mereeluka laibal, kidura puu oksal ja mingisugusel kastil lebavad lösakil pehmed, elastsed uurid. Ühe uuri kaanel askeldavad vastikud sipelgasarnased putukad. Siin on samuti võimatu mõista "maali" ideed...
Teised ameerika sürrealistide teosed kannavad samuti jampslike sonimiste iseloomu." (lk 59-60)

"Ahahh!", mõtlesin mina ja ei osanud seisukohta võtta. Arusaamaks, kas see on mõni järjekordne satiirivalimik, jätkasin lugemist.

"Sürrealistid püüavad oma maalide vaatajaid heidutada ja kohutada. Nad tahavad inimest masendada vastikute kujunditega, viia vaataja kimbatusse sääraste stseenide vaatlemisega, kus puudub igasugune loogiline seos nähtuste ja esemete vahel, kus asuvad olendid, kes on kujutlematud maa peal ja kes kutsuvad esile vaid jälkustunde. Sürrealistid sisendavad inimesesse õudust universumi ees, näevad vaeva, et inimene kaotaks usu mõistusesse, kogemustesse, teadmistesse, et ta kardaks ajaloolist progressi.
Sürrealism on demokraatia, kunsti rahvalikkuse, realismi, sügavate kunstitraditsioonide vaenlane. Ta seisab juba väljaspool kunsti piire. Kui kõik elva ja mõistuslik inimühiskonnas tugineb teadmiste, arengu, valguse, tervise, õnne ja rõõmu poole, siis sürrealism kultiveerib meeletust, haiglasi hallutsinatsioone, taotleb kõige hülgamist, mis on kunstis arukat, välja arvatud see, mis meenutab košmaare. Ta püüab lõhestada terve hingeeluga inimest, muuta ta haigeks. Samal ajal kui tõsine kunst pürgib kõrgete inimideaalide poole, kasvatab inimeses kõike, mis on ülev, kangelaslik, kaunis, propageerib sürrealism inetu ja värdjaliku, eemaletõukava ja hirmuäratava kultust. Kas võib selline vastata rahva vajadustele, soodustada ühiskonna arengut, innustada inimest üllatele tegudele?
Muidugi mitte! Just vastupidi. Sürrealism on elu, mõistuse ja õnne vaenlane. Tema ideaaliks on hullumeelse psüühiline seisukord selle sonimuslike nägemustega. Ta tahaks muuta kogu maailma hullumajaks. Siiani on inimesed püüdnud vaimuhaigetele tagasi anda nende mõistuse, sürrealistid aga püüavad muuta terveid vaimuhaigeteks!" (lk. 61)

"Täiskasvanud, kogemustega, arukad kunstnikud muutusid oma ettekujutustes maailmast laste sarnasteks, neid võlusid mingisugused lapselikud eksiarvamused, mida nii kujukalt on kunagi kirjeldanud L.N. Tolstoi:
"Ma kujutlesin, et maailmas ei ole kedagi ega midagi peale minu, et asjad pole asjad, vaid kujud, mis ilmuvad ainult siis , kui ma neid tähele panen, ja et niipea, kui ma lakkan neile mõtlemast, kaovad need kujud otsekohe. Ühe sõnaga, ma jõudsin ühisele veendumusele Šellingiga, et eksisteerivad mitte asjad, vaid minu suhe nendega. Oli hetki, kus ma selle alalise idee mõjul jõudsin hullumeelsuse niisuguse astmeni, et vaatasin vahel ootmatult vastassuunda, lootes, et äkki tabada tühjust seal, kui mind ei ole.""(lk. 32)

Hmm, see kõlab tuttavalt. Triin kirjutas alles hiljuti midagi sarnast. A-la liblikas on öösel tool, et sedasi oma eluiga pikendada. :)
Kuid ma ei hakka päris raamatut ümber kirjutama. Panen ainult paar pealkirja sisukorrast:

*Paljutähendavad sõnad ja kunstivastased teod
* Liikumise tarbetu tagaajamine (futurismist)
* Elu labastatud kujutamine (kubismist)
* "Kõik on naeruväärne" (dadaismist)
* Haiglane lõhestumine" (ekspressionismist)
* Hullumeelsuse kultus (sürrealismist)
* Äärmine ummik (abstraktsionismist)
* Kas loominguvabadus või ahelad?

Ning lisan lõpetuseks veel ühe lõigu:
"Kas on veel suuremat silmakirjalikkust, kui need kinnitused loominguvabadusest kunstnike puhul, kes kuuluvad kaasaegse kodanliku kujutava kunsti dekadentlikesse vooludesse?
Tõeline loominguvabadus on sellel kunstnikul, kes teadlikult rakendab oma pintsli rahva huvide , progressi teenistusse, kes kaitseb oma loominguga kõrgeid ühiskondlikke ideaale ning võitleb nende eest, aga mitte mandunud voolude kunstnikel, kes töötavad rahajõmmide tujude rahuldamiseks. "(lk. 97-98)