My Strange World

(16.11.08; 14.45-17.45)
Õpetaja tuli tundi otse lennujaamast, sest ka tema käib koolis - PRANTSUSMAAL ! ! !
Teoreetilises osas rääkisime surmast, hingedest ja ümbersünnist. Lisaks veel sellest, kui raske on enda südant avada ja inimesi usaldada.
Seoses sellega tegime ka väikse rühmatöö, kus pidime moodustama grupid ja siis omavahel arutama oma elu missioonist, vastama küsimusele, miks ma olen siin ning kuidas ma edasi liigun.
Need on teemad, mida ei lähe võõrale inimesele rääkima, sest me kardame ju mida meist arvatakse. Ma kardame oma ebareaalseid unistusi välja öelda. Seega oli päris huvitav näha, kellel olid asjad selged ja see ka julges end rohkem avada...samas oli ka neid, kes oma vastamisega võimalikult kaua venitada püüdsid. Osad vastused panid mind imestama...võibolla sellepärast, et need erinesid nii tohutult minu omadest.
Seejärel pani õpetaja meid ringis tegema mingeid asju, mis pidid näitama, kes usaldab ja kes ei usalda teisi. See test tundus meil päris hästi minevat. :)
Lõpuks aga võtsime kõik käest kinni ja pidime silmad sulgema ning hakkama laulma oma kaitse-mantrat, samas iga kord mõttes ringis olevatest inimestest üle käima. Mingi aja möödudes ma tundsin, et kätel on meeletult soe, seejärel levis see soojus üle terve keha. Täpsustuseks võin öelda, et enne seda oli mul jahe ja ma võtsin endale dressika peale ning me ei teinud muud kui ainult seisime käest kinni ja laulsime. Soojus läks veel soojemaks ning ma tundsin, kuidas otsaesine muutub higiseks ning mingist hetkest hakkasin ma nägema või tunnetama enda ümber valgeid niitjaid looklevaid rõngaid...Ma ei oska seda täpsemalt kirjeldada, aga see oli päris omapärane tunne. Midagi igastahes selle aja jookul toimus ja muutus...

Tunni lõpuosas ütles õpetaja: "Osad teist hakavad mind kindlasti vihkama, selle füüsilise valu pärast ja sellepärast, et ma sunnin teid avama uksi, mida te ei taha avada!"
Seejärel võtsime sisse poosi, mis pidi aitama avada südame tshakrat. Me pidime seda poosi hoidma ja hingama ning mantrat laulma. Alguses oli ebamugav, siis oli väsitav, siis oli lihtsalt valus ja mingil hetkel käis ära kõks, kus emotsioonid vallandusid...Õpetaja ütles, et kõik see valu, mida sa hetkel tunned, on see, mida sa muidu oma südames kannad. Ning ta käskis meil selle kõik endast välja lasta ning kuulata samas, mis sinus toimub. Pisarad voolasid mööda põski ning ma sain teada, mis on õige, mis on vale...mingi mida ma pean tegema ning millel minna laskma.
Sel hetkel ma isegi ei mäleta seda pingutust, mida nõudis poosi hoidmine...vaid ainult neid hääli oma peas.
Lõpuks kui õpetaja andis loa lõdvestuda oli möödunud 7 minutit ja minu maailmapilt totaalselt ümber hinnatud.
On ju nii paganama lihtne elada, kui keegi ütleb sulle ette, mida sa tegema pead... Tuleb ainult osata kuulata ! ! !

Pärast seda jooga tundi olin ma fakti ees, et ma saan osa mingitest asjadest, mida ma veel kirjeldada ei oska...Aga ma arvan end valmis olevat edasi minema...