My Strange World

Täna on möödas täpselt 5 kuud päevast, mil ma ametlikult tööd tegin.
Tervislikel põhjustel olin sunnitud puhkuse võtma, kuid ma ei arvanud, et see kestab nii kaua.
Selle aja jooksul on toimunud meeletult palju ning selle aja jooksul on muutunud meeletult palju. Esimest korda kogu mu täiskasvanu elu jooksul on mul olnud aega vaadata enda sisse. Ehmatus oli suur - nägin välja nagu prügikonteiner.
Seisin fakti ees, kas jätkan samas vaimus ja lõpetan lehkava prügimäena või võtan end kokku ning hakkan seda prügi sorteerima.
Oma suureks imestuseks leidsin, et mitte kõik ei ole prügi ja nii kuhjusidki minu ette kaks hunnikut. Vasakpoolne oli rämps, mida olin aastatega enda sisse kogunud, kuid polnud aega seda prügimäele edasi saata. Parempoolne sisaldas aga ilusaid, vajalikke ja toredaid asju.
Vasakpoolne kuhi läks hävitamisele,
parempoolne taaskasutusse!
Ühtäkki avastasin, et minus on nii palju vaba ruumi.
Mõnda aega valitseski minus tühjus ning see oli rahustav - kadus stress, kurbus, hirm, mineviku painajad ja tuleviku mured.
Ühel õhtupoolikul sõitsin kooli ja ühtäkki tabas mind seletamatu eufooria. See tunne oli nii tugev, et nägu kiskus vägisi naerule. Eiteakust tuli ka metsik tahtejõud.
Tänaseks on sellest hetkest möödas 6 päeva ning see eufooria ei ole kuhugi kadunud. Vahepeal ta küll vaibub, kuid lööb siis äkkitselt jälle välja. Viimaste päevade jooksul olen nii mõnelgi korral end pisaratesse naernud. Pahatihti täiesti põhjusetult.
Arsti juurde sellise murega ju ei pöördu, seega läksin hoopis raamatukogusse. Jalutasin kõrgete riiulite vahel ning avastasin, et meditsiini ja psühholoogia raamatud on riiulites segamini alternatiivmeditsiini ja parapsühholoogia omadega.
Võtsin sealt ühe ning seda sirvides leidsin sõna: gelotoloogia.
Gelotoloogia on teadusharu, mis uurib naeru ja selle mõju inimorganismile.
Vägisi kiskus suunurka üles. Võtsin selle, veel 4 raamatut ja paar ajakirja ning läksin neid laua äärde sirvima. Siis see tuli - minu järjekordne eufooriahoog.
Ma naersin valju häälega ning tegin nägu nagu oleks ajakirjas olnud vaimukas artikkel. Tegelikult ajas mind lõkerdama teadmine, milleni sel hetkel jõudsin.
See oli tunne, nagu lukus uks oleks iseenesest lahti vajunud ning mul oli võimalus astuda üle lävepaku järgmisele tasandile.

See teadmine kujutas endast arusaama, et olen lihaste mudimise ja ajusoppides surkimisega õigel teel. Ma olen 5 kuu jooksul läbi käinud raja, mida mööda tahaksin juhatada ka teisi. Ma tahan tõestada, et stressi, depressiooni, haiguseid, hirmu, kurbust, viha ja kõiki teisi nagatiivseid asju me elus on võimalik ravida ja vältida. Inimese loomulik seisund on ÕNN. Armastus võidab kurja! On sinu teha, kas tahad seda võitlust provotseerida või mitte...

Mul on veel väga palju õppida ning pikk maa maha kõmpida, aga tean, et liigun õiges suunas ja mida rohkem tekib minu ümber õnnelikku naerulaginat, seda enam innustust saan ning kiiremini edasi püüdlen.