Ringi sees on kastid
1:01 AM Posted In Dreams for Dummies 0 Comments »
Hmmm...
Kas sa oled vahel täheldanud, et enamik geeniustest on hullud?
Kas see tähendab siis ka seda, et enamik hulludest on geeniused?
Mõelge selle peale nüüd hetk!
???
Jah, on hullud, kes ei suuda oma mõtteid kontrollida; on geeniused, kes suudavad seda teha, kuid on ka idioodid! Viimane on see kõige ohtlikum liik - nad ei mõtle üldse! Ja kuna nad ei mõtle, siis nad ei suuda aru saada ka hulludest ja geeniustest ning seega jääb neil vaid võimalus matkida teiste idiootide tegevust ja mõttemaailma. Sellist asja kutsutakse aga surnud ringiks...Maailm on ümmargune!
???
Kastid. Kastid ei ole ümmargused, aga meile siiski meeldivad kastid. Meile endale meeldib end "kastitada" ja eriti meeldib meil teisi "kastidesse liigitada". Ma ju isegi ehitasin just hetk tagasi 3 kasti. Kuid me elame miljonites kastides:
Ilusad ja Koledad
Targad ja Lollid
Õiged ja Valed
Tähtsad ja Tähtsusetud
Head ja Halvad
Odavad ja Kallid
Rikkad ja Vaesed
jne.
Me elame miljonites kastides, mis on üksteise sisse pakitud ja siis me mõtleme: "Huvitav, miks päike meie peale ei paista?"
Me oleme kui väiksed lapsed, kes ei saa veel aru, et kandiline kuubik ei lähe ümmargusse auku.
???
Ma ärkasin täna hommikul üles ja vaatasin aknast välja - päike paistis.
Paistab praegugi.
Ning see sära tekitas minus üleva tunde ja äratas jumala mu peas, kes ütles:
"Elo, geomeetria on tore küll, aga ela üks päev ilma selleta!"
"Elu ilma kastideta... See on ju elu ilma igasuguste piiranguteta!" mõtlesin mina.
???
Mida laiem on me silmaring, seda avaramad on unistused ja seda suuremad soovid ja ühtlasi ka kõrgem tõenäolisus, et need täituvad.
Te olete ju kõik koolis käinud ja teate isegi, et kui sul on ainult üks unistus, siis tõenäosus, et see reliseerub on 1% 100st, aga kui sul on kümme unistust, siis tõenäosus, et vähemalt üks nendest täitub on 10 korda suurem...
Unistajaid on tegelikult kahte sorti - realistlikud unistajad ja ebarealistlikud unistajad. Esimesed unistavad asjadest, mida nad arvavad reaalselt saavutatavad olevat, nt. unistab poemüüja, et temast võiks saada juhataja. Ebarealistlikud unistajad aga unistavad asjadest, millest esimesed unistadagi ei oska, nt. unistab vang, et temast saab kosmonaut või Triin, et temast saab Vampiir(äärmisel juhul Nõid).
Ka iseenda kohta võin öelda ebareaalne unistaja, sest ma olen paika pannud reegli- ma SOOVIN asju, mida arvan reaalselt saavutatavad olevat ning unistan asjadest, mis kindlasti juhtusid minu eelmistes eludes ja võiksid juhtuda järgmistes eludes, kuid teatavatel põhjustel ei saaks kuidagi juhtuda minu praeguse elu jooksul.
Kas mul oleks õige loobuda unistusest olla Printsess? - Loomulikult mitte, selline arvamine vaid kitsendaks mu maailma. Sunniks mind kogu elu istuma mingis kastis.
Aga nagu jumal hommikul ütles: "Ei mingeid kaste täna!"
???
10:00
Ma ärkasin suures baldahiinvoodis ning vaatasin akna poole. Päike paistis ning langetas maapinnale läbi raagus puude fantastilise varjude mängu.
Kas sa oled vaadanud pilvi seni kuni hakkad neist leidma karusid ja autosid ja südameid...Mul on varjudega sama moodi praegu - härmas maapinnal on tumedate varjudega kirjutatud: "Tere hommikust, Printsess!"
Pesin unised silmad voodi kõrval rauast jalgade peal seisvas silmapesukausis ära ning panin helesinise kleidi selge. Täna on kohe selline helesinise kleidi päev, mõtlesin ma ja mu nägu muutus naeruliseks.
"Tere hommikust kallis!" ütles hääl mu peas.
Hakkasin naerma. "Kas sa ei magagi?"
"Oh ei, ma olin juba enne koitu üleval. Ei tahtnud sind äratada, lahendasin vaikselt ristsõna."
"Aga ma olen juba tükk aega ärkvel olnud. Miks sa ei öelnud midagi?"
"Hmm, sa ju tead, mulle meeldib sind hommikuti vaadata - kuidas sa magad, kuidas sa läbi une naeratad, kuidas sa ärkad ja kuidas oma uniseid silmi hõõrud. Mulle meeldib su naeratus, kui märkad, et väljas paistab päike ja mulle meeldib, kuidas sa alasti akna äärde jooksed ja suurte silmadega vaatad, mida uus päev sulle kinkinud on. See on ilus! Sa oled ilus!"
Ma punastasin ning lahkusin oma toast.
Koridoris kummitas.
12:00
Lõpuks kui söögituppa jõudsin, oli mööda läinud poolteist tundi. Istusin lauda ning võtsin taldrikul oleva binokli, et näha, kas ka mu ema ja isa veel einestavad. Asi lihtsalt selles, et meil on hästi suur loss ning mu ema elab ühes ja isa teises tiivas, mina aga keskel. Kuna ühest tiivast teise jõudmiseks võib kuluda päevi võibolla isegi nädalaid, siis leidsime üheskoos kergema lahenduse - läbi lossi kulgeva söögilaua. Isa istub ühes lauaotsas, ema teises ja mina keskel ning binokliga vaadates saame üksteist ka näha. Kas pole mitte geniaalne?
Isa oli juba lõpetanud, kuid ema sõi veel teist portsu maasikajäätist. Koputasin vastu lauda ja ta koputas mulle vastu. Hakkasin sööma.
Pärast kahte moosipalli ja tükikest sefiiritorti läksin ma välja mängima.
13:00
Õue sain täna kuidagi eriti lihtsalt. Selleks kulus vaid pool tundi ning selle aja jooksul pidin ma lahti tegema ühe akna ja mööda viinapuu väete alla ronima. Kui ma oleks jäänud ust otsima, siis kondaksin siiani ringiratast mööda neid koridore.
Meil on lossi ümber ilmatuma suur park, kus on tuhandeid purskkaevusid, labürint-hekke, skulptuure ja istumispinke. Ainus, mida meil pole on teed...Meie lossini ei jookse ükski tee, samuti pole meil autoparklat. Rääkimata autodest. Tegelikult pole mu ema ja isa kolimise ketkest alates kordagi siit lahkunud ja minagi olen siin üles kasvanud ning pole kunagi silmapiirist kaugemal käinud. Kuid ma ei kurda. Mul on hobused ja mul on karusell ning kui ma vahel jonnitujus olen, siis näitab ema mulle oma suurest kristallpallist elavaid pilte. Pärast seda ei taha ma enam kodust kuhugi minna.
Jah, mul on kolm valget hobust. Tegelikult ei ole nad päris hobused, vaid rohkem nagu kiikhobused. Aga karusell on mul päris. Suur, käib ringi, vilgutab tulesid ning mängib naljakat muusikat. Tahate sõita? Praegu saab, sest mu isa teeb lõunauinakut. Tavaliselt ta vihastab, kui ma karuselli käima panen, sest see võtab kogu lossi elektrivarud enda alla ning kui ta oma toas tule põlema paneb, löövad kaitsmed läbi ning isa peab jälle keldrisse minema ning selleks, et sinna jõuda kulub päevi võibolla isegi nädalaid, aga isal on tähtajad kukkumas ja tal ei ole aega mööda maja hulkuda.
Tahate siis sõita?
16:00
Pärast tuhandet ringi sellel karusellil, oli kell saanud neli ja oli aeg minna teed jooma. Me pole traditsioone järgiv perekond, aga siiski on meil oma tavad ning kella viiene teejoomine on üks neist.
Mööda viinpuu vääte polnud mul mõtet üles ronida, kuna majal ei olnud enam ühtegi akent. Seega kulusgi mul umbes pool tundi sissepääsu ja teised pool teetoa leidmiseks.
17:00
Teetuba on selline omamoodi tuba, kus aeg seisab. Tee joomine lihtsalt on nii püha üritus, et sinna tuppa astudes jääb aeg seisma nagu oleks keegi kellast patareid välja võtnud.
Teetoa keskel on maast laeni samovar ja selle ümber mugavad tugitoolid, milledel on nii laiad käetoed, et sinna mahub toetama teetassi ja väikest taldrikut küpsistega.
Veel on kella viiene tee joomine tore sellepärast, et kummitused magavad ja nüüd saab ühest maja otsast teise liikuda tavapäraselt mõne minutiga. Ehk teisisõnu see on ainus võimalus meil terve päeva jooksul perega koos aega veeta. Me võime olla seal kuniks tahame - päevi võibolla nädalaidki, sest aeg ju seisab ja seisab nii kavalasti, et isegi kummitused sellest aru ei saa. Kõige kauem oleme selles toas olnud ühtepanu kolm aastat, kuid lõpuks tüdinesime tugitoolide peal magamisest ära.
Täna oli selles toas aga midagi veel teistmoodi. Juurde oli tekkinud üks tugitool ning selle kõrval keskmisest suurem ilusa puhvis lehviga kingikarp.
Kingikarbi tagant piilusid välja ema ja isa ning hüüdsid:
"Süpriis!"
Seejärel jätkas isa oma tavalisel kogeleval kohmetul häälel:
"Me siin emaga mõtlesime ükspäev, et sa vajaksid mängukaaslast ja me otsustasime sulle õe kinkida. Kas pole mitte tore?! Tule ja tee lahti"
Karbis kükitas umbes minu vanune tüdruk. Tal olid tumedad juuksed ja mustjaslilla maani kleit ning kui ta naeratas, paljastusid ta lumivalged hambad. Kuna ta oli seal karbis mitu päeva kükitanud, siis läks tal püsti tõusmisega vähe aega. Mõne aja möödudes istusime me juba kõrvuti tugitoolidel ning jõime teed ja veiderdasime.
Mu ajataju kadus täielikult ning ma ei tea, kui kaua oma uue õega veiderdasin... Arvan, et päevi võibolla nädalaidki, sest ühtäkki märkasin, et me vanemad olid kuidagi tülpinud välimusega. Saabus aeg reaalsesse aega tagasi minna.
17:10
Me istusime minu suure baldahiinvoodi äärel ning arutasime, kui sarnased me oleme.
"Mina olen Printsess ja sina Vampiir.
Minul on jumal peas ja sinul saatan.
Mulle meeldib päike ja sulle kuu.
Ma tahaksin endale koerakutsikat ja sina nahkhiirebeebit.
Ma armastan haldjaid ja sina nõidu.
Ma vihkan sibulat ja sa küüslauku.
Oh, ma nii armastan sind!" hüüdsin ma voodilt püsti karates.
"Ja mina sind!" lausus Vampiir vaikselt, kallistas mind ning lükkas õrnalt oma kihvad mu kaela. Peenike verenire voolas mu helesinisele kleidile...
"Kas sa tuled homme karuselliga sõitma?" oli mu viimane lause ja enne kui minestusse langesin kuulsin veel ta saatanlikku naeru...
Kas sa oled vahel täheldanud, et enamik geeniustest on hullud?
Kas see tähendab siis ka seda, et enamik hulludest on geeniused?
Mõelge selle peale nüüd hetk!
???
Jah, on hullud, kes ei suuda oma mõtteid kontrollida; on geeniused, kes suudavad seda teha, kuid on ka idioodid! Viimane on see kõige ohtlikum liik - nad ei mõtle üldse! Ja kuna nad ei mõtle, siis nad ei suuda aru saada ka hulludest ja geeniustest ning seega jääb neil vaid võimalus matkida teiste idiootide tegevust ja mõttemaailma. Sellist asja kutsutakse aga surnud ringiks...Maailm on ümmargune!
???
Kastid. Kastid ei ole ümmargused, aga meile siiski meeldivad kastid. Meile endale meeldib end "kastitada" ja eriti meeldib meil teisi "kastidesse liigitada". Ma ju isegi ehitasin just hetk tagasi 3 kasti. Kuid me elame miljonites kastides:
Ilusad ja Koledad
Targad ja Lollid
Õiged ja Valed
Tähtsad ja Tähtsusetud
Head ja Halvad
Odavad ja Kallid
Rikkad ja Vaesed
jne.
Me elame miljonites kastides, mis on üksteise sisse pakitud ja siis me mõtleme: "Huvitav, miks päike meie peale ei paista?"
Me oleme kui väiksed lapsed, kes ei saa veel aru, et kandiline kuubik ei lähe ümmargusse auku.
???
Ma ärkasin täna hommikul üles ja vaatasin aknast välja - päike paistis.
Paistab praegugi.
Ning see sära tekitas minus üleva tunde ja äratas jumala mu peas, kes ütles:
"Elo, geomeetria on tore küll, aga ela üks päev ilma selleta!"
"Elu ilma kastideta... See on ju elu ilma igasuguste piiranguteta!" mõtlesin mina.
???
Mida laiem on me silmaring, seda avaramad on unistused ja seda suuremad soovid ja ühtlasi ka kõrgem tõenäolisus, et need täituvad.
Te olete ju kõik koolis käinud ja teate isegi, et kui sul on ainult üks unistus, siis tõenäosus, et see reliseerub on 1% 100st, aga kui sul on kümme unistust, siis tõenäosus, et vähemalt üks nendest täitub on 10 korda suurem...
Unistajaid on tegelikult kahte sorti - realistlikud unistajad ja ebarealistlikud unistajad. Esimesed unistavad asjadest, mida nad arvavad reaalselt saavutatavad olevat, nt. unistab poemüüja, et temast võiks saada juhataja. Ebarealistlikud unistajad aga unistavad asjadest, millest esimesed unistadagi ei oska, nt. unistab vang, et temast saab kosmonaut või Triin, et temast saab Vampiir(äärmisel juhul Nõid).
Ka iseenda kohta võin öelda ebareaalne unistaja, sest ma olen paika pannud reegli- ma SOOVIN asju, mida arvan reaalselt saavutatavad olevat ning unistan asjadest, mis kindlasti juhtusid minu eelmistes eludes ja võiksid juhtuda järgmistes eludes, kuid teatavatel põhjustel ei saaks kuidagi juhtuda minu praeguse elu jooksul.
Kas mul oleks õige loobuda unistusest olla Printsess? - Loomulikult mitte, selline arvamine vaid kitsendaks mu maailma. Sunniks mind kogu elu istuma mingis kastis.
Aga nagu jumal hommikul ütles: "Ei mingeid kaste täna!"
???
10:00
Ma ärkasin suures baldahiinvoodis ning vaatasin akna poole. Päike paistis ning langetas maapinnale läbi raagus puude fantastilise varjude mängu.
Kas sa oled vaadanud pilvi seni kuni hakkad neist leidma karusid ja autosid ja südameid...Mul on varjudega sama moodi praegu - härmas maapinnal on tumedate varjudega kirjutatud: "Tere hommikust, Printsess!"
Pesin unised silmad voodi kõrval rauast jalgade peal seisvas silmapesukausis ära ning panin helesinise kleidi selge. Täna on kohe selline helesinise kleidi päev, mõtlesin ma ja mu nägu muutus naeruliseks.
"Tere hommikust kallis!" ütles hääl mu peas.
Hakkasin naerma. "Kas sa ei magagi?"
"Oh ei, ma olin juba enne koitu üleval. Ei tahtnud sind äratada, lahendasin vaikselt ristsõna."
"Aga ma olen juba tükk aega ärkvel olnud. Miks sa ei öelnud midagi?"
"Hmm, sa ju tead, mulle meeldib sind hommikuti vaadata - kuidas sa magad, kuidas sa läbi une naeratad, kuidas sa ärkad ja kuidas oma uniseid silmi hõõrud. Mulle meeldib su naeratus, kui märkad, et väljas paistab päike ja mulle meeldib, kuidas sa alasti akna äärde jooksed ja suurte silmadega vaatad, mida uus päev sulle kinkinud on. See on ilus! Sa oled ilus!"
Ma punastasin ning lahkusin oma toast.
Koridoris kummitas.
12:00
Lõpuks kui söögituppa jõudsin, oli mööda läinud poolteist tundi. Istusin lauda ning võtsin taldrikul oleva binokli, et näha, kas ka mu ema ja isa veel einestavad. Asi lihtsalt selles, et meil on hästi suur loss ning mu ema elab ühes ja isa teises tiivas, mina aga keskel. Kuna ühest tiivast teise jõudmiseks võib kuluda päevi võibolla isegi nädalaid, siis leidsime üheskoos kergema lahenduse - läbi lossi kulgeva söögilaua. Isa istub ühes lauaotsas, ema teises ja mina keskel ning binokliga vaadates saame üksteist ka näha. Kas pole mitte geniaalne?
Isa oli juba lõpetanud, kuid ema sõi veel teist portsu maasikajäätist. Koputasin vastu lauda ja ta koputas mulle vastu. Hakkasin sööma.
Pärast kahte moosipalli ja tükikest sefiiritorti läksin ma välja mängima.
13:00
Õue sain täna kuidagi eriti lihtsalt. Selleks kulus vaid pool tundi ning selle aja jooksul pidin ma lahti tegema ühe akna ja mööda viinapuu väete alla ronima. Kui ma oleks jäänud ust otsima, siis kondaksin siiani ringiratast mööda neid koridore.
Meil on lossi ümber ilmatuma suur park, kus on tuhandeid purskkaevusid, labürint-hekke, skulptuure ja istumispinke. Ainus, mida meil pole on teed...Meie lossini ei jookse ükski tee, samuti pole meil autoparklat. Rääkimata autodest. Tegelikult pole mu ema ja isa kolimise ketkest alates kordagi siit lahkunud ja minagi olen siin üles kasvanud ning pole kunagi silmapiirist kaugemal käinud. Kuid ma ei kurda. Mul on hobused ja mul on karusell ning kui ma vahel jonnitujus olen, siis näitab ema mulle oma suurest kristallpallist elavaid pilte. Pärast seda ei taha ma enam kodust kuhugi minna.
Jah, mul on kolm valget hobust. Tegelikult ei ole nad päris hobused, vaid rohkem nagu kiikhobused. Aga karusell on mul päris. Suur, käib ringi, vilgutab tulesid ning mängib naljakat muusikat. Tahate sõita? Praegu saab, sest mu isa teeb lõunauinakut. Tavaliselt ta vihastab, kui ma karuselli käima panen, sest see võtab kogu lossi elektrivarud enda alla ning kui ta oma toas tule põlema paneb, löövad kaitsmed läbi ning isa peab jälle keldrisse minema ning selleks, et sinna jõuda kulub päevi võibolla isegi nädalaid, aga isal on tähtajad kukkumas ja tal ei ole aega mööda maja hulkuda.
Tahate siis sõita?
16:00
Pärast tuhandet ringi sellel karusellil, oli kell saanud neli ja oli aeg minna teed jooma. Me pole traditsioone järgiv perekond, aga siiski on meil oma tavad ning kella viiene teejoomine on üks neist.
Mööda viinpuu vääte polnud mul mõtet üles ronida, kuna majal ei olnud enam ühtegi akent. Seega kulusgi mul umbes pool tundi sissepääsu ja teised pool teetoa leidmiseks.
17:00
Teetuba on selline omamoodi tuba, kus aeg seisab. Tee joomine lihtsalt on nii püha üritus, et sinna tuppa astudes jääb aeg seisma nagu oleks keegi kellast patareid välja võtnud.
Teetoa keskel on maast laeni samovar ja selle ümber mugavad tugitoolid, milledel on nii laiad käetoed, et sinna mahub toetama teetassi ja väikest taldrikut küpsistega.
Veel on kella viiene tee joomine tore sellepärast, et kummitused magavad ja nüüd saab ühest maja otsast teise liikuda tavapäraselt mõne minutiga. Ehk teisisõnu see on ainus võimalus meil terve päeva jooksul perega koos aega veeta. Me võime olla seal kuniks tahame - päevi võibolla nädalaidki, sest aeg ju seisab ja seisab nii kavalasti, et isegi kummitused sellest aru ei saa. Kõige kauem oleme selles toas olnud ühtepanu kolm aastat, kuid lõpuks tüdinesime tugitoolide peal magamisest ära.
Täna oli selles toas aga midagi veel teistmoodi. Juurde oli tekkinud üks tugitool ning selle kõrval keskmisest suurem ilusa puhvis lehviga kingikarp.
Kingikarbi tagant piilusid välja ema ja isa ning hüüdsid:
"Süpriis!"
Seejärel jätkas isa oma tavalisel kogeleval kohmetul häälel:
"Me siin emaga mõtlesime ükspäev, et sa vajaksid mängukaaslast ja me otsustasime sulle õe kinkida. Kas pole mitte tore?! Tule ja tee lahti"
Karbis kükitas umbes minu vanune tüdruk. Tal olid tumedad juuksed ja mustjaslilla maani kleit ning kui ta naeratas, paljastusid ta lumivalged hambad. Kuna ta oli seal karbis mitu päeva kükitanud, siis läks tal püsti tõusmisega vähe aega. Mõne aja möödudes istusime me juba kõrvuti tugitoolidel ning jõime teed ja veiderdasime.
Mu ajataju kadus täielikult ning ma ei tea, kui kaua oma uue õega veiderdasin... Arvan, et päevi võibolla nädalaidki, sest ühtäkki märkasin, et me vanemad olid kuidagi tülpinud välimusega. Saabus aeg reaalsesse aega tagasi minna.
17:10
Me istusime minu suure baldahiinvoodi äärel ning arutasime, kui sarnased me oleme.
"Mina olen Printsess ja sina Vampiir.
Minul on jumal peas ja sinul saatan.
Mulle meeldib päike ja sulle kuu.
Ma tahaksin endale koerakutsikat ja sina nahkhiirebeebit.
Ma armastan haldjaid ja sina nõidu.
Ma vihkan sibulat ja sa küüslauku.
Oh, ma nii armastan sind!" hüüdsin ma voodilt püsti karates.
"Ja mina sind!" lausus Vampiir vaikselt, kallistas mind ning lükkas õrnalt oma kihvad mu kaela. Peenike verenire voolas mu helesinisele kleidile...
"Kas sa tuled homme karuselliga sõitma?" oli mu viimane lause ja enne kui minestusse langesin kuulsin veel ta saatanlikku naeru...
0 comments:
Post a Comment