My Strange World

Theobroma cacao ehk harilik kakaopuu, mis kasvab looduses Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, on alla 8m kõrgune laia võrega puu. Ta õied on väikesed ja helekollased ning kasvavad otse tüvel. Kakaopuu viljad on paksu koorega 15-25cm pikad jaa 10cm paksused kollased või punakad. Viljaliha sees on ridadena 20-50 pruuni seemet ehk kakaouba.
Esimesed märgid Theobroma cacao viljade kasutamisest ulatuvad tagasi aastatesse 1400 eKr. On teada, et maajad kasvatasid kakaopuid oma aedades ning kasutasid viljadest valmistatud mõrudat pipardega maitsestatud jooki igapäevaelus ja ka tseremoonitel. Kohviube kasutati kui raha kaupade ostmiseks ja vahetamiseks.
Eurooplastest esimestena jõi seda jooki loomulikult ei keegi muu kui Kolumbus. Ta aga ei sattunud sellest erilisse vaimustusse. Möödus veel palju aastaid, enne kui see jook tuntust saavutama hakkas.

Ajalooraamatud ei väida küll kindlalt, kuid pakutakse, et esimest korda veeti kakaoube ametlikult üle ookeani 1520datel hispaanlaste poolt. Jook sai populaarseks kuningakojas, kuid seda hoiti riigisaladusena.  Alles 17. sajandil muutus kakaouba kaubaartikliks, kui see oli tuntust võitnud kogu Hispaanias ja ka Prantsusmaal ning Itaalias. Kakaojook oli Hispaania sümbol ning tõrjus mujal Euroopas populaarseks saanud teise mõruda joogi - kohvi kõrvale.
Prantsusmaale jõudis jook 1615a., mil Hispaania kuninga Philippe III tütar Austria Anna abiellus Prantsusmaa kuninga Louis XIIIga ning uus kuninganna kuulutas kakao koheselt õukonnajoogiks. Louis XIV ja tema kaasa muutsid kakao joomise traditsiooniks ka Versaille lossis.
Inglismaale jõudis see aga 1650 aastate lõpul ning esimene "Chocolate house" avati 1657a.

Et jätkata romantilises ja helges võtmes ei kirjuta ma pikemalt sellest, kuidas orjad kakaokasvandustes tööd rügasid, et Eurooplased saaks imekallist jooki mekkida. :)

Šokolaadijooki valmistati tol ajal ja veel kaua aega hiljem tahketest šokolaadikamakatest, sest kakaopulbrit polnud veel leiutatud.
18. sajandil lõpul hakati joogile lisama ka piima.
1765a. James Baker avas esimese šokolaaditehase ukse Massachusettsis.
1780a. avas J.S. Fry& Sons Bristolis esimese tehase, mis tootis šokolaadipastat ning nende toodangut hakati müüma farmaatsiapoodides.
1795a. võeti kasutusele aurumasin.
1814a. Jules Pares avas esimese tehase Prantsusmaal
1815a. hollandlane Coenraad Johannes van Houten avas tehase.
1819a. esimene Šveitsi tehas avati Francois-Louis Cailler poolt.
Ja järjega Inglismaale tagasi tulles avas 1824a. uksed Cadbury.
1828a. van Houten hakkas tootma kakaopulbrit, mida hakati müüma kogu Euroopas.
1830a. Kohler lisas šokolaaadile metsapähkleid.
1839a. saksa firma Jordan & Timaeus müüs esimese šokolaaditahvli, mis oli kokku segatud kakaopulbrist, suhkrust ja kitsepiimast.
1847a. Fry & Sons avastasid, et segu suhkrust, kakaovõist ja kakaopublrist võimaldab vormida tugevama tekstuuriga tahvli. Nad eksponeerisid seda toodet Birminghamis 1849a. nime all "Maitsev šokolaad söömiseks"
1865a.  Ghirardelli Chocolate Company avastas broma protsessi, mille käigus kakaovõi eraldatakse kakaomassist pannes jahvatud kakaooad kottidesse rippuma sooja temperatuuriga ruumidesse, kus siis kakaovõi massist välja valgub. Selline meetod toimis paremini kui hüdraulilise pressi kasutamine ja van Houteni poolt loodud dutch protsess, jättes tugevama maitse.
1875a. tõi šveitsi küünlameister Daniel Peter turule esimese piimašokolaadi, kasutades piimapulbrit, mille ta naaber Henri Nestlé oma beebitoitu tootvas tehases avastas. Juba 1879a lõid naabrid käed ning loodi praeguseni tegutsev Nestlé.
Rodolphe Lindt võtis kasutusele kivijahvatus meetodi, mida suudedi tehase seinte vahel saladuses hoida kuni 1901 aastani.
20.sajand tõi kaasa šokolaadi massilise populaarsuse. Luksustootest sai igapäevamaius.

Kuigi pregu on võimalik kaubanduskeskusest osta meeletus valikus erinevaid šokolaade, siis mina eelistan pigem käsitööna valmistatud kvaliteetšokolaadi. Ainuüksi sellepärast, et siis ei söö ma šokolaadi magusavajaduse rahuldamiseks, vaid kakaoubade maitse nautimiseks.

Mis on eesti traditsiooniline magustoit? - See küsimus paneb kohe mõtlema.
Aga mis on Prantsusmaa traditsiooniline magustoit? - Sellele küsimusele vastamine võtab kohe tükimat aega, sest neid lihtsalt on nii palju. 
Et sellest kookide ja küpsetiste kuhjast läbi närida, tuleb kuskilt alustada. See ei ole nii lihtne, et muudkui aga lähed pâtisserie'sse ostad koogi ja sööd ära. Või õigemini just nii lihtne see ongi, kuid see pole minu stiil. Mulle meeldivad lood ja siin on igal koogil oma ajalugu, mis läheb kokku minu kuningliku meelega.

Lõpuks jõuangi oma jutuga küpsisteni. Makroonid kujutavad endast mandlijahust, suhkrust ja munavalgetest küpsetisi, mis on pealt krõbeda koorikuga ja seest mõnuselt pehmed. Praegu on võimalik neid osta kõikvõimalikes värvitoonides ja maitsetega. Kuid selleks, et makrooni looga alustada pean ma tagasi minema eelmise loo juurde - Ladurée kondiitriärisse.

On palju erinevaid versioone, kuidas makroonid Prantsusmaale jõudsid ja neist kõige ilusam räägib, et  Catherine de' Medici tuli 1533 aastal Prantsusmaale, et abielluda Henry II'ga. Ta võttis kaasa oma koka, kes küpsetas makroone ning nendest said pikaks ajaks õukonna lemmikmaiustused.
Retsept levis üle Prantsusmaa ja on natukene erinev igas piirkonnas, kui makroon nagu me seda tänapäeval teame sündis kui XX sajandi alguses tuli Louis Ernest Ladurée teise sugulusastme nõbu Pierre Desfontaines'le mõte võtta kaks makrooni ja need omavahel ganache'ga kokku panna. Nii sündis Ladurée müügihitt.
Praegu müüvad makroone paljud kondiirtipoed, nimekamad ja vähem nimekamad, kuid sellest juba ühes järgmistest lugudest.

On aasta 2012 - me käime kohvikutes, joome teed ja kohvi ning meile ei tule pähegi, et kunagi oli see luksus, mida vaid väga varakad endale lubada võisid. Rääkimata sellest, et naisi ilma saatjata kohvikutesse ei lubatudki.

Kõik sai alguse 1862 aastal kui Louis Ernest Ladurée avas pagaritöökoja Pariisis 16 rue Royal. Samal aastal pandi Garnier Opera nurgakivi ja Madeleine linnaosast arenes kiiresti Pariisi tähtsaim ja elegantsem piirkond.
1871 mil parun Haussmann oli Pariisile andmas "uut nägu" hävis pagaritöökoda põlengus ja asemele ehitati kondiitriäri. Jules Chéret mainekas postri- ja maalikunstnik teostas selle sisekujunduse. Andmaks aimu, mis mees ta oli, ütlen teile, et tema inspireeris Henri de Toulouse-Lautrec'i ja tegi postreid Eldorado, Olympia, Folies Bergères, Théâtre de l'Opéra, Alcazar d'Été ja Moulin Rouge'le. Ta oli ka teada tuntud naiste õiguste eest võitleja.
Naiste õiguste eest võitles ka Ernest Ladurée abikaasa Jeanne Souchard, kellel tekkis idee kokku panna kaks stiili: Pariisi kohvik ja kondiitriäri, luues sedasi täiesti uue koha, mida hakati  kutsuma teesalongiks . Üheks eeliseks "salon de thé's oli luba naistel vabalt koguneda. See oli uue ajastu algus.

Olles juba pea aasta Prantsusmaal elanud on mu meeltest hajunud see erutus, mis varem tuli igal korral, kui Prantsusmaa ja Pariisi peale mõtlesin. Minu jaoks oli Pariis püha koht - romantika, kunsti, kirjanduse ja kultuuri häll. Ma võitlesin visalt, kui keegi Pariisi kohta midagi halvasti ütles! :) Olin armunud!
Pärast esimsest Pariisi külastust olin aga pettunud. See ei olnud üldse selline nagu raamatutest olin lugenud ja filmidest näinud.Nüüd, kus ma olen reaalsusega leppinud tahan ma siiski Pariisile ja Prantsusmaale anda ühe uue võimaluse. Ma arvan, et see on tänapäevane kiire elu, mis on enda alla matnud kõik need romantilised lood.
Oma tänase looga ma tahan alustada ikka väga algusest. Ja see algus ulatub 1640datesse, mil reisijad ja kaupmehed kohvi Prantsusmaale tõid. Kohvi said endale küll lubada ülirikkad kodud, sest 1 nael kohviube maksis tol ajal 4000 dollarit ehk 10x rohkem kui kõige kallim šampus. Esimese kohvimaja avas armeenlane nimega Pascal. Tekkis teisigi, kuid need ei muutunud väga populaarseteks, kuna neid samastati Inglismaal avatud kohvimajadega, kus pakuti ka õlut ning mis olid räpased ja suitsust hallid. Esimese glamuurse kohvimaja avas 1684 aastal Pariisis sitsiillane Francesco Procopio dei Coltelli, kes oli eelnevalt 2 aastat töötanud ettekandjana Pascali kohvimajas ning oli mõistnud, et kohvi peaks koos käima luksuslikkusega. Ta ei lubanud oma kohvikus suitsetada ja õlut seal ei pakutud. Francesco Procopio dei Coltelli mõistis, et inimesed on nõus kallist hinda maksma mitte ainult kohvi eest, vaid ka elegantse ja kauni ümbruse ning viisaka teeninduse eest. Tema kohvikus kallati kohv õhkõrnadesse portselantassidesse hõbekannudest. Kelnerite kandsid eksootilisi maani armeenia rüüsid. Kohviku seinu aga kaunistasid Prantsusmaal valmistatud peeglid, milliseid kuskilt mujalt leida polnud võimalik.
 Ja mis seal salata - tal oli õigus. « Le Procope » muutus kiiresti kõrgklassi lemmikkohaks.
1686 aastal kolis kohvik tänavale, kus 3 aastat hiljem avas uksed Pariisi kuulsaim teater La Comédie-Française. Tänu sellele sai « Le Procope'st » näitlejate ja publiku ajaveetmiskoht. Tänaseks on « Le Procope » avatud olnud juba 326 aastat ning on seega maailma vanim kohvik.


http://www.procope.com/